Ühistranspordist

Olen nüüd paaril korral näinud bussil üleskutset ühistranspordi kasutamiseks. Esimene oli: "Maksad pool oma palgast auto peale?" ja teine oli: "Veedad veerandi oma elust parkimiskohtade otsimisele?" Ja selles mõttes, et ma saan aru reklaami eesmärgist, aga minul kui autoomanikul tekib küll küsimus, et kas selle reklaami taga on mõni hilisteismeline, kes pole ise kunagi autot omanud ja tal pole õrna aimugi, millest ta räägib, või mis seal toimub?

Pool palgast ei saa mitte mingi valemiga autole kulutada. Ükski pank ei anna sulle sellist liisingut. Isegi elukohalaenu puhul vaadatakse, et selle makse ei oleks kõrgem kui 30% sissetulekust. Liisingu puhul on see protsent veelgi madalam. Kui ma peaks poole oma palgast autole kulutama, siis sõidaks ma vist küll mingi eriti uhke pilliga. Ja kui ma juba sõidaks, siis ma küll ei kaaluks ühistranspordi peale üleminekut. Nutaks ja maksaks. Sest nagu Porsche pealt TAKi peale üleminek oleks ikka väga valus. Mul kulub autole kuus kakssada eurot, see sisaldab liisingut, kaskot, kütust ja autopesu. Paneme sinna juurde selle, et vahel on vaja rehve vahetada, hoolduses käia, midagi remontida, uued rehvid ja kojamehed osta, siis võib sellele vist sada juurde panna, ehk siis keskmiselt 300 eurot kuus autole. Loomulikult ma sõidangi mingi vana panniga. Aga kui ma ühel hetkel vana panni uuema panni vastu vahetan, siis ei kavatse ma ikkagi poolt oma palka autole kulutada.

Veerand elust parkimiskoha otsimisele? Eem... Võib-olla kusagil metropolis elades isegi tuleb, aga Tallinnas? Ma olen vist kõigi aastate jooksul kulutanud pool tundi parkimiskoha leidmise peale. Isegi suurtes keskustes on ikka tavaliselt mõni koht olemas, kuhu auto jätta ning enamasti saab üsna sissepääsu lähedale. Ja kui me selliseid numbreid siin juba põrgatame, siis küsiks vastu, et kui palju aega kulutavad ühistranspordi kasutajad bussi ootamisele? Kuna ma olen elus ka rohkem ikkagi ühistransporti kasutanud, kui isiklikku autot omanud, siis puhtalt enda pealt rääkides kulus mul ühistransporti kasutades ootamisele ja passimisele ikkagi tunduvalt rohkem aega kui autoomanikuna parkimiskohtade leidmisele.

Enne autot ärkasin ma hommikuti 6.05, selleks et kodust lahkuda 7.15 kõndida 10 minutit bussipeatusesse, kust tuli buss, mis sõitis umbes 40 minutit töö juurde. Praegu ärkan ma 6.35, lahkun kodust 7.35 viin lapsed kooli ja jõuan sõltuvalt liiklusetihedusest ja sujuvusest töö juurde juba 7.50 või varemgi. Ühistranspordiga lihtsalt ei saa uksest ukseni. Ikka kõnnid peatusesse, ootad, siis peatusest sihtkohta. Mõnikord tuleb sihtkohta jõudmiseks transpordivahendit vahetada ja sinna vahele jääb ka veel ooteaeg. Mõnikord tuleb transpordivahend varem, sa jääd maha ja pead ootama, teine kord jääb hiljaks ja pead ootama.

Eestis pole ka ummikuid väga tihti, et nendes tiksumine oleks hullem ajaröövel. Kui ummikud on, siis tiksuvad need bussid täpselt samal viisil kui autod. Ja kui ma pean valima, siis ma absoluutselt pigem tiksun oma isiklikus autos kui täistuubitud bussis.

Paari asja ma siiski autoomanikuna ühistranspordi juures igatsen. Üks on see vaba aeg, mis tekib kui ma ei pea liiklust jälgima. Sain tunduvalt rohkem raamatuid loetud, kui autot ei omanud. Teine on tasuta meelelahutus. Indigoaalane kirjeldas just väga põnevat bussistseeni ja eks mulgi on neid omajagu. Samas see on selline sunnitud meelelahutus. Vahel on tore, aga mõnikord kistakse sind mingisse sündmuste keerisesse, kust väljapääsemine nii kerge ei ole. Aga selles mõttes, et kui mina peaks kedagi üles kutsuma ühistransporti kasutama, siis ma vist keskenduks selle positiivsetele külgedele, mitte ei mõnitaks autoomanikke.