Seda raamatut ma lugesin mitu nädalat. Mitu korda mõtlesin, et ma jätan pooleli. Jube raske oli lugeda. Eriti esimest poolt. Pärast läks juba kuidagi kergemini. Emotsionaalselt oli väga keeruline lugeda. Moraalselt ka.
Mul on petmise osas olnud üsna piiratud ja kitsarinnaline nägemus. Petja on tropp ja petetu on ohver. Lihtne. Sest kui sa pole rahul oma partneriga, siis mine lahku. Miks sa hakkad kõrvalt kedagi teist otsima?
Ma arvan, et neli-viis aastat tagasi ma polekski suutnud seda raamatut lugeda ja oleks selle aknast välja visanud, või siis vihast puhisenud.
Aga elu on kogemusi juurde andnud ja silmaringi avardanud ning koos silmadega on avardunud ka süda ja empaatiavõime.
Perel on petmise teema väga põhjalikult ette võtnud. Ta lahkab erinevaid petmisliike, räägib petmise erinevatest tagamaadest, räägib ka armukese vaatenurgast, räägib sellest, kuidas petmisest on võimalik üle saada ja kuidas mõnel juhul petmine võib koguni suhtele uue elu sisse puhuda. Kuna Perel on aastakümneid paare ja üksikisikuid nõustanud, siis on ta näinud pea kõike ja ka tema enda nägemus ning suhtumine petmisesse ja elu võimalikusesse pärast petmist on ajaga muutunud.
Loetut on keeruline kokku võtta ja ümber jutustada. Ma usun, et ma seetõttu ei jaksanudki kogu raamatut ühe hooga läbi lugeda, sest nüansse on liiga palju.
Mõned kohad olid rasked lugeda ka seetõttu, et tuletasid meelde enda kogemusi. Ja kuigi sellest kõigest on juba rohkem kui kümme aastat möödas, siis loetu tõi kõik tol ajal tuntud tunded taas meelde.
Ma ei teagi, kas ma otseselt midagi uut õppisin. Neid lugusid on ju kuuldud ja nähtud ennegi. Mingite statistikate järgi petavad oma partnerit 75% meestest ja 70% naistest. Kuigi siin tuleb arvestada sellega, et mehed kipuvad oma vallutusi üle ja naised alahindama. Ning petmine on jätkuvalt ka tabuteema, mis tähendab, et osa inimesi ei tunnista iialgi, et on oma partnerile truudust murdnud. Ehk siis tegelikud protsendid võivad veelgi suuremad olla. Rääkimata sellest, et mis kellegi jaoks petmise alla kvalifitseerub. Mõni ütleb, et juba võõra naise Instagramis jälgimine ja tema pepupildile südame jätmine on petmine. Teine ütleb, et kuni suguelundid mängus pole, siis pole ka petmist. Kolmas ütleb, et prostituudi juures käimine pole truuduse murdmine, kuna tunded pole mängus. Neljas ütleb, et kuni vahele ei jää, pole ka petmist olnud.
Ma ise usun ka, et petmisel ja petmisel on vahe. Igasugune suhtlus väljaspool partnersuhet ei ole petmine, ja vahel võib emotsionaalne ning platooniline petmine olla isegi valusam, kui seksuaalne petmine. Kuigi ma varem nii ei mõelnud, siis viimaste aastate jooksul olen hakanud uskuma ka seda, et petja ei pruugi alati see sitapea ja süüdlane olla, ehk et on olemas teatud asjaolud, mida teeb nö "süütu" partner, mis võivad teise petmiseni lükata. Näiteks mis siis, kui sa oled inimesega suhtes ja teine keeldub sinuga intiimne olema? Mida see partner siis tegema peab, kui tema seksuaalsed vajadused rahuldamata jäävad? Üks suhte osapoolest keeldub ja teine peab siis lihtsalt leppima ja kannatama? Kes siin tegelikult petis on? Samal ajal muu kõik toimib ja inimesed hoolivad ning armastavad teineteist. Kas siis selle ühe aspekti pärast peaks kogu kooselu hülgama?
Mis kogu asja trööstituks muudab on see, et mingit reaalset ühest lahendust polegi. Ongi lihtsalt katse eksitus meetod ja lootus, et kuidagimoodi suhe toimib. Et leitakse partner, kes näeb truudust samal viisil kui meie ja kes on aus ning avatud, kellega klapitakse kõigis valdkondades ning kes ei muutu ajas. Nii et suht võimatu missioon, kui minult küsite.
Kommentaarid
Postita kommentaar