Andke andeks, et ma viimasel ajal nii jaburatel teemadel kirjutan, hapukurgihooaeg on alanud. Aga ma kirjutan ikka, sest selline ma juba paraku olen.
Sain mina kirja postkasti. Sellise:
Tere!
Siin on lugu Lõuna-Eestis elavast kolme lapse emast, kes peab üksi lapsi kasvatades võitlema bürokraatia, võlausaldajate ja eksmehega, kes lõpetas temaga kooselu ja viskas perekonna tänavale, kuna leidis endale uue ja noorema naise. Tiina oli mitmeid aastaid koos oma mehega üles ehitanud ühist elu ja kodu: võtnud pankadest enda nimele laenu ja hoolitsenud pere eest, lootuses kindlustada armastusväärne pereelu ja helge tulevik.
Nüüd oli see hetkega kadunud – ja ta oligi lastega tänaval. Ei andnud ta eksmees neile elatisraha, ei ostnud ravimeid ega riideid. Noor naine pidi ise vaatama, kuidas hakkama saab. Ja seda olukorras, kus ta oli töötu ning raviprotsessid olid pooleli. Loole lisab tooni veel see, et nad ei olnud ametlikult abielus. Nüüd aga, kui tema tervis on taastunud ning tal on olemas üürikorter ja töökoht, terroriseerib eksmees Tiinat ja kasutab tema peal vaimset vägivalda, ähvardades pidevalt, et võtab tema käest lapsed ära. Tiina tõsine mure läks meile südamesse ning tahame teda igati aidata.
Kutsume võimalusel Teidki andma omapoolset panust, et aidata Tiinal jalad alla saada.
Ma ei tea nüüd, kas ma olen kalestunud või lihtsalt kuulnud elus liiga palju pullikakat, aga kõlab see lugu minu jaoks nagu üks korralik skämm. Mitte, et selliseid lugusid oleks raske uskuda, vaid justnimelt vastupidi. Me kõik oleme neid lugusid kuulnud ja ehk mõnel juhul lausa kogenud. Ausalt öeldes, kui juba mingit lugu kirjutada, siis kirjuta paremini. Sest mind kuidagi üldse ei liiguta. Nagu null. Tegelikult mul tekib hoopis igasuguseid küsimusi siin. Et mis haigusega ta võitles ja miks ta pole pöördunud juristide poole, kes aitaks lastele mehelt elatist välja nõuda, ja miks mees nüüd ähvardab lapsi ära võtta, kui ta nad ise tänavale viskas. Midagi siin ei klapi.
Olen mõelnud sellele päris palju tegelikult. Sellele, et kas mul tegelikult vedas, kui ma lahutasin. Et kas ma olen siis see erand, kes kinnitab reeglit. Meil käis kogu lahutuse asi väga leebelt ja suuremate draamadeta. Muidugi saime mõlemad haiget ja ütlesime asju, mida pigem ei meenutaks. Ma usun, et ma mingil hetkel võisin suurest stressist ja isiklikust haavumisest öelda ka sõnad: "unusta ära, et sa oma lapsi kunagi näed", aga reaalselt pole seda kunagi olnud ja pigem olen ma poisse ise isa juurde tassinud ning teinud rohkem selle nimel, et nad koos oleks, kui seda takistanud. Mingil hetkel ma loobusin. Ei utsitanud poegi isaga suhtlema, sest nad olid juba nii suured ja ei tahtnud tema juurde minna. Ta ise ei käinud nende juures pea kunagi. Kõigi aastate jooksul ehk ühe käe sõrmedel loetud korrad. Aga ka sellest hoolimata pole tema kunagi jätnud elatisraha maksmata või muud moodi mind ähvardanud. Ilmselt ka mingist frustratsioonist või meeleheitest on ta vahel öelnud, et tema meelest maksab ta liiga palju elatist, aga maksnud sellest hoolimata edasi.
Muidugi võiks siin tähte närida ja öelda, et raha pole laste kasvatuse juures kõik ning emotsionaalset koormat olen ikkagi mina üksi pidanud kandma ja oleks olnud ka tore, kui ta vahel võtaks pojad enda juurde, et ma saaks ka mõnel nädalavahetusel puhata ja mängida. Aga vähemalt pole ta mul poiste kasvatust ja nende eest hoolitsemist teinud omalt poolt keerulisemaks. A win is a win, eks.
Samas jälle mõtlen, et ma olen rohkem meedias neid lugusid kuulnud, kus naised räägivad oma eksidest halvasti. Sõbrannade seas pigem vastupidi, pigem on minu lugu reegel, mitte erand. Tean isegi mitut sellist meest, kes toetavad ja osalevad agaralt kasvatuses, kuigi beebi saadi üheöö vallatluse tagajärjel.
Kommentaarid
Postita kommentaar