Taasühinemisest

Ma jätkan rõõmsalt oma MyFitnessi väljakutset ja olen nüüd kõvasti erinevaid trenne teinud. Mis tähendab, et mu ihu valutab igasugustest uutest ja põnevatest kohtadest. Ja ka alandlikkust olen pidanud õppima. Kuid see kõik on olnud omal moel ka meeldiv ning tore. 

Ühel reedel käisin BodyCombati trennis. Kunagi see trenn täiega meeldis mulle, sest saab teeselda, et oled julm püss ja muudkui paned kõigile pasunasse. Ainult probleem oli selles, et oma peas ma hakkasingi ette kujutama, et ma reaalselt võiks kellelegi pasunasse panna ja käisin igal pool rusikad rullis ringi. Ma tean, et osad inimesed tunnevad, et võitlustkunstides käimine ja poks rahustavad nende temperamenti ning nad on pärast seda jube chillid ja värki, aga mulle mõjus vastupidi ja nii ma sellest trennist raske südamega loobusin. Ma arvan, et viimati käisin Combatis äkki 2020 jaanuaris. Igatahes, pärast trenni põrkasin kokku oma lemmiktreeneriga, kes küsis, et miks ma tema juurde Combatisse ei tule. Ma hea meelega olekski pigem tema juurde läinud, aga tol päeval andis trenni keegi teine. Lubasin järgmine kord tema juurde minna.

Siis ma käisin veel sumbas, kus ma ka kunagi küllalt regulaarselt käsin, aga ma tüdinesin ära sellest, et kuigi ma kord või kaks nädalas seal käisin, siis ma ikkagi sakkisin sajaga. Ei suutnud ma samme jälgida ning jalgu ja käsi sünkroonis liikuma panna. Ja mulle ei meeldi teha asju, milles ma sakin. Kui ma teist korda sumbasse läksin, siis treener küsis, et kas ma nüüd olen otsustanud nendega taasliituda. Mis oli nii armas, et ta mäletas, et ma kunagi käisin. Sest seal ma pole vist ka juba kaks või kolm aastat oma nägu näidanud. Ja kuigi ma tunnistasin, et ma ainult selle tasuta nänni pärast käin, siis nüüd ma tunnen moraalset kohustust ikkagi minna tema juurde trenni, sest ma olen nii liigutatud sellisest isiklikust tähelepanust. Huvitaval kombel ma ei sakkinudki nii hullusti, kui oleks võinud eeldada. Eks keha ju mäletab mingeid liigutusi. Lisaks on mul praegu see uus fäntsi suhtumine, et ma väga ei põe ja kui ma saan aru, et ma ei suuda käsi ja jalgu koos liigutada, siis ma valin ühe paari jäsemeid ja püüan vähemalt need toimima panna ning hiljem siis juba teised juurde lisada, kui esimesed paigas. Vahepeal teen ma seal üldse oma asja, peaasi et fun oleks. Mitte selles mõttes, et ma cumbia rütmides hakkaks käte kõverdusi tegema, aga selles mõttes, et kui ma ikka üldse ei suuda jälgida, milline käsi millise jala taha läheb, siis ma lihtsalt umbes liigun samas suunas kui teised ja teen sarnaseid liigutusi, saades ise aru, et see pole üldse see, mida teised teevad.

Pilateses käisin. See oli raske. Aga seda ma juba teadsin, et see saab raske olema. Mu kõrval oli üks superpikk ja megailus tüdruk. See korvas trenni keerukust. Nii ilus vaade!

Crossfitis käisin ka üle saja aasta. Seal ma käisin viimati aasta tagasi. Oli raske jälle. Kõik muu oli üle elatav, aga hüppenööriga hüppamine ajas mu nutma. Ma pole kunagi hüppamist fännanud, ja seekord nöör kiusas mind, sest ta oli liiga pikk ja kuna seal oli vaja aja peale mingi tuhat korda hüpata, siis ma proovisin küll nööri paika sättida, aga see võttis nii palju aega ja lõpuks ma takerdusin iga hüppe vahele. Teised olid ammu oma hüppamised hüpanud ja ma polnud veel poole pealgi. Kohutavalt frustreeriv. Istessetõusud olid ka jubedad, aga need ma tegin ikkagi kuidagi ära, kuigi ka mitte nii korralikult kui peaks, aga ma saan alati oma sünnitanud naise kaarti kasutada ja öelda, et ma diastaasi tõttu ei saa. Mis on õige ka. Pärast mul kõhulihased veel viis päeva valutasid. Samas jälle jõutõmme ja isegi palli viskamine tulid kenasti välja. Järgmine nädal lähen uuesti ja hoian pöialt, et seekord hüppama ei pea.

Pärast trenni käisin veel mullivannis, kus üks ilus poiss ennast minu kõrvale sokutas ja hakkas mulle rääkima, kuidas tal õhk pükstes on. Vastasin, et nii kaua, kui ta püksid veel peal ei ulbi ja ma ta käsi näen, on kõik fain. See oli ka tore, tegi tuju rõõmsaks. 

Jõusaalis olen vähem käinud. Ei jõua igale poole.