Uhh, läbi sai!

Aprill. Aprill sai läbi. Ma ei tea, mis sellega oli, aga kuidagi jube keeruline kuu oli. Ja teate, ma ei oskagi selgitada, mis selle täpselt nii keerukaks tegi. Aga terve kuu oli selline tunne, nagu sõidaks käsipiduriga ringi. Iga saavutus tuli jubeda pingutuse tulemusena, miski ei sujunud ja see väsitas tohutult. Või siis on mul lihtsalt kevadväsimus.

Aprillis otsustasin teha pausi sotsiaalmeediast. Facebookis nagunii ei toimu (minu jaoks) midagi, Instagram ei tee mulle ka enam sellist rõõmu kui varem, aga vot see neetud TikTok, sellest ma tundsin ikka julmalt puudust. Eriti hull oli töö juures lõunat süües. Istusin seal vaikuses nagu mingi psühhopaat ja mälusin oma toitu.

Ja ausalt öeldes, ma arvasin küll, et kui ma TikTokis vähem möllan, siis mu raamatulugemine, mis on soiku jäänud, saab taas tuule tiibadesse, aga nope. Ma lihtsalt vahtisin tuima näoga "Kontorit" ja vedelesin niisama diivanil.

Okei, okei, ma lõppkokkuvõttes suutsin isegi viis raamatut aprillis läbi lugeda, kuigi ma ei saa siiani hästi aru, kuidas see juhtus, sest ma mäletan ainult diivanil passimist.

Töö juures on ka kuidagi veider. Ma ei oskagi seletada. Ma olen nagu maha rahunenud ja leidnud uue rõõmu oma töös. Ja ma teen oma asju päris korralikult, aga see aeg, mille ma arvasin õpingutele pühendada, passin ma nüüd hoopis internetipoodides valimas endale asju, mida mul vaja ei ole. Ja loomulikult ostmas neid asju, mida mul vaja ei ole. Ja siis unistamas sellest, kuidas need asjad mu elu muudavad ja ma saan kõike seda teiega blogis jagada. Samal ajal tundes julmemaid süümekaid selle tõttu, et ma ei kirjuta tõsistest ja olulistest asjadest. Ma ei tea, automaksust näiteks või kanamunadest.

Rääkides munadest. Ma ostsin nüüd viimati karbi õrrekana mune (muni?) ja jäi piinama. Kas õrrekanad on lihtsalt ilusam nimetus puurikanadele ja põhjus tootjal hinda tõsta, kuna mina, lammas, ei tea? Viiskümmend senti oleks võinud veel juurde panna, siis oleks juba vabakasvatuskanade mune saanud. Palun selgitage juhmile, et ma teaks järgmine kord. Tänud!

Ma olen viimasel ajal hakanud hästi palju oma isale mõtlema. Mu isa oli pehmelt öeldes keeruline inimene. Et mitte öelda väljakannatamatult võimatu. Lapsena oli väga raske temaga. Laps ikka tahab oma vanemaid kaitsta (mis on loomulikult traumaatilise lapsepõlve taak, sest lapsed ei peaks oma vanemaid "kaitsma", nad peaksid tundma end oma vanemate poolt kaitstuna, aga ma ei viitsi praegu), kui teised tema vanema kohta halvasti räägivad. Ma kuulsin oma isa kohta väga palju halba ja mul oli temast kogu aeg kahju, et teised temast halvasti rääkisid ja temaga läbi ei saanud. Ma tean, et ta ei olnud meelega pahatahtlik. Tänase päevani usun ma, et ta kannatas mõne diagnoosimata vaimuhaiguse käes, mis lubas küll normaalselt funktsioneerida ja ühiskonnas hakkama saada, käia tööl, saada lapsi, elada pereelu jne, aga mis puutus emotsionaalsesse intelligentsusesse, või mis ma siin ikka peenutsen, polnud tal selle tavalise intelligentsusega ka väga suurt koostööd, siis sellega oli kohe ikka väga-väga halb. Ainult, et sa lapsena ei saa sellest aru. Sa ei mõtle nii. Laps armastab oma vanemaid tingimusteta. Vähemalt kuni teatud eani. No ja kuni selle eani, ma tundsin oma isa pärast suurt muret. Ma arvan, et teises või kolmandas klassis, kui mitte juba esimeses, hakkasin ma oma isa tohutult häbenema. Mul oli nii piinlik, kui keegi ütles, et ta oli mu isaga kohtunud või teda kusagil näinud. Kui ma jõudsin teismeikka, siis olid meil isaga juba kohutavad suhted. Ma põlgasin teda. Ja tema ei osanud sellega muud peale hakata, kui mind regulaarselt peksta. Praegu ma saan aru, miks ta seda tegi. Ta ei osanud teisiti.

Kogu see viimane lõik võiks olla kõigest peatükk minu "raskest lapsepõlvest", kui asi oleks puudutanud vaid mind, või siis teisi tema lapsi. Ainult, et mure ongi selles, et ta ei saanud kellegagi hästi läbi. Läbi elu tekkis tal ikka üks ja teine sõber, aga kauaks need sõbrad tema juurde pidama ei jäänud, sest tema iseloom tuli paratamatult varem või hiljem välja ja peletas kõik inimesed ta elust eemale.

Aga ta ei olnud tegelikult halb inimene. Tal oli suur ja lahke süda. Ta oli maksimalist. Ta unistas suurelt, lubas kõik maailma pudrumäed ja piimajõed kokku, ainult teostusega tekkis tõrkeid. Ma usun, et ta armastas oma lapsi väga. Ja kui tal oleks olnud teised võimalused, oleks ta neid ka hellitanud ning neid printside ja printsessidena kohelnud. Vanaisana oli ta ka vahva. Ta viitsis mu poistega tegeleda, nendega parkides käia, neid meelelahutusasutustesse viia ja palju muud.

Ja ikkagi midagi oli, mis tegi temaga suhtlemise raskeks. Kuigi ma arvan, et ta ise ei saanud sellest aru, et temaga raske oli. Ta oli alati rõõmus ja aktiivne, enda meelest oli ta kaval ja läbinägelik. Pärast tema surma tuli igasuguseid põnevaid asju tema kohta välja, mis tulid tervele perele üllatusena. Oli erinevatest kohtadest järelmakse ja laene võtnud, paras susserdis. Aga ta ei tundunud kurb või üksildane.

Miks ma temale mõelnud olen, on see, et ma arvan, et ma olen oma isa tütar. Et minuga on ka keeruline suhelda. Et ma olen ka enda meelest läbinägelik ja kaval, aga tegelikult teen endal pidevalt marki täis ja ei saa ise aru sellest. Ma olen sellele nii palju mõelnud ja see on mind üdini õnnetuks teinud. Sest ma olen ligemale poole oma elust ära elanud ja ise pole arugi saanud, et mul midagi nii hirmus kummalist küljes oleks, mis lähedased inimesed pingesse ajab. Ja ma ei tea isegi seda, kas need lähedased on pinges. Sest kui nad on, siis ma ei tea, kas ma saaks aru, et nad on. Nüüd istungi ja hoian omaette, sest ma olen endale pähe võtnud, et mu lähedased kõik kohutavalt kannatavad minu keerulise iseloomu pärast.

Sportides õnnestus mul ka endale liiga teha. Lõpuks! Jõutõmbega nimelt. Mul on selline harjumus kujunenud, et ma võtan kangi kätte pöördhaardega (?), nii et üks käsi on kangi pealt ja teine alt. Nii ei libise kang käest ära ja ma jaksan rohkem tõsta. Probleem on selles, et ma ei vaheta kätt, sest ma olen aastaid teinud ühtpidi ja mulle tundub, et teisiti ei saa. Olles vestelnud teiste jõutreenijatega, saan aru, et see on tüüpiline viga, mida tehakse. No vot. Ja seetõttu on mul nüüd vasakul pool ülaselg pinges ja teeb julma valu. Kui ma paar päeva jõutõmmet ei tee, siis valu läheb üle. Ehk, et lahendus on. Aga. Mul on ainult 5 kilo oma eesmärgist puudu. Ma tahan selle 110 kilo maast üles saada ja siis ma võin hakata jõutõmmet nullist harjutama, et valu poleks. Loll, aga järjekindel.

Stressi on palju. Ma arvan, et see kõik on kuidagi omavahel seotud. Selline nokk kinni, saba kinni. Et ma mõtlen liiga palju, mis lülitab mu keha säästurežiimile ja siis sellest, et mu keha on stressis, tekib mul veel suurem stress, mis viib magamatuseni ja siis on veel rohkem stressi ja siis olen ma lõpuks lihtsalt stressis sellest, et mul on stress. Mingit pauku on vaja. Sellist korralikku, mis õhu klaariks lööks ja prioriteedid saaks paika. Praegu ma stressan mõttetute pisiasjade pärast. Saan aru küll, aga välja ei oska lülitada. Ei, vale, oskan. Aga ma ei taha juua!

Üks päev filmisin ennast süüa tegemas. Hakkisin sibulat, koorisin küüslauku, valasin õli pannile, pesin kannu, valasin riisi klaaspurki. Ja siis ülejäänud õhtu vaatasin seda filmi. Tuleb tunnistada, töötavat inimest on lummav jälgida. Ja tuleb välja, et söögi valmistamine on tohutult sensuaalne tegevus. Hakkan vaikselt aru saama, miks kokasaated nii populaarsed on.

Ma nüüd siiralt loodan, et mai on toimekam ja päikesepaistelisem. Ja vähem stressi loodan ka.