Lugesin taas paar sellist kergemat romaanikest läbi, et ennast kuidagi sellest lugemisblokist läbi närida. Ise ka veidi üllatusin, et ma suutsin terve raamatu ühe päeva jooksul läbi lugeda.
Naljakas on üldse see lugemisharjumus. Ma olen ennast ikka suhteliselt kehvaks lugejaks pidanud. Ma tean seda, et mul oli tohutult raske lugeda kohustuslikku kirjandust. Praegu kirjutades, mõtlen, et kas see võis alguse saada kodust. Sest meil kodus oli väga vähe raamatuid. Ja ma ei mäleta, et meil oleks kohustuslikke raamatuid üldse olnud. Ning seda, et raamatuid saab raamatukogust laenutada, sain ma ka alles vist kuuendas klassis teada, kui ma sain uue pinginaabri, kes mulle seda võlumaailma tutvustas. Ja samas, kui ma näen oma poegade kohustusliku kirjanduse nimekirja, siis ma tean, et ma olen ise 90% neist raamatutest läbi lugenud. Miks mul endast nii negatiivsed mälestused on?
Kui ma raamatukogu avastanud olin, siis hakkasin ma lugema ka. Aga tol ajal oli mu lugemine selline, nagu mul praegu muusika kuulamisega on. See tähendab, et kui ma leian midagi, mis mulle meeldib, siis ma väntan seda oksendamiseni (oksendavad minu lapsed, kes isekeskis ilguvad, et ema muusikamaitsel pole muidu viga, kui ta ainult kuu aega järjest ühte ja sama lugu ei kuulaks) ja pärast võin vabalt playlistist ära kustutada, sest isu sai täis. Varem oli mul raamatutega sama. Et kui mulle mingi meeldis, siis ma lugesin kohe mitu korda sama raamatut. Ma arvan, et "Tuulest viidud" olen ma mingi seitse korda vähemalt lugenud. "Jane Eyre" on samuti ligemale kümme korda loetud.
Viimaste aastate eelarvamus, mis mul enda lugemisega seotud on, on see, et ma loen liiga aeglaselt. Tegelikult ma loen umbes 50-60 lehekülge tunnis. Seda peetakse keskmiseks kiiruseks. Aga kui ma vaatan lugemisgruppides teiste inimeste lugemisaktiivsust, siis mul tekib pehmelt öeldes kompleks, nagu ma loeks tunnis 5 lehekülge, millest kahel ja poolel on pildid.
Ehk siis olen ma endast päriselt sissevõetud, kui ma jõuan lugeda puhkepäeval terve 350 lehekülge raamatut, olles sel päeval käinud trennis, poes, teinud kolm korda süüa, koristanud, pesnud pesu ja teleka ees aelenud. Aga see muidugi sõltub ka raamatust. Näiteks üks raamat, mida ma ka praegu loen ja mis on tegelikult hästi kirjutatud, aga ta on kuidagi nii sisutihe ja teema on ka minu jaoks emotsionaalselt keeruline, et ma ei suudaks seda päevaga läbi lugeda ja nii ma tiksutan teda ning loen vahele kergemaid palu.
Läheme raamatute juurde ka.
Colleen Hoover sattus mul taas raamatukogust kaasa ja mul on teatud sisekonflikt temaga. Ma olen kusagilt endale pähe võtnud, et Hoover kirjutab kergemeelseid ja pinnapealseid romaanikesi. Umbes, et vaene orb leiab endale eduka ja nägusa ääretult truu kolmekümneaastase ärimehe, kellel pole elades ühtegi afääri olnud ja nad on kohe esimesest silmapilgust üdini armunud ja õõvastavalt õnnelikud, kuni mees leiab neiu "sünge" minevikusaladuse, milleks on enamasti midagi "tõsist", umbes, et tal kord kasvas üks karv reisiseküljel sissepoole, või et tal oli lemmikloomaks kass, mitte koer. Aga loomulikult saavad tuvikesed lõpuks ikkagi kokku ja elavad õnnelikult kõrge vanuseni. Päris nii hull see tema kirjutatu siiski pole. Kuigi selliseid mesimagusaid nüansse muidugi on, siis suures plaanis on päris loetav.
Hooveri "Petlik tõde" on veidi süngem lugu, kui tema teised romaanid. Seksi oli ka rohkem, kui temalt muidu ootaks. Kuigi on aru saada, et Hallid varjundid on tema meelest ikkagi väga paha. Natuke mainib lämmatamist ja ütleb fuih. Aga noh, sõna k*ppima on kohe ohtralt. Kuigi ma oleks teravuse lisamiseks sõna "peenis" vahetanud millegi muu vastu, oleks ka pisut vürtsikam olnud. Peenis on nii meditsiiniline...
Lugu ise on loomulikult see, et nooremapoolne orb saab ootamatu pakkumise, just siis, kui tal viimane raha otsa saab ja ta üürikorterist välja tõsteti, olla tunnustatud kirjaniku romaaniseerija kaasautoriks. Avalikkus ei tea, et originaalautor on pärast autoavariid liikumisvõimetu ning tema aju on vastsündinu aju tasemel, saades hakkama vaid toidu mälumisega, aga mitte muuga. Neiu saab elada autori kodus, kus tal on võimalik tutvuda kirjaniku märkmetega ning kirjutada sarja järgmised osad. Muude märkmete hulgast leiab ta aga ka autori autobiograafilise käsikirja, mida hakkab lugema ettekäändel, et kirjaniku mõttemaailmaga end paremini kurssi viia. Käsikiri avab armastatud autori sünged saladused ja pahatahtlikud kavatsused. Loomulikult hakkab neiul tekkima ka sümpaatia ning tõmme kirjaniku abikaasa vastu, mis viib neiu keerulisse olukorda, kus ta peab otsustama, kas rääkida mehele tema abikaasa tegelikest mõtetest, või lasta mehel elada vales.
Ei, huvitav oli. Mõned kohad olid päris kenasti lahti kirjutatud. Just see osa, et kuidas toimub loominguline protsess, kuidas kirjanik materjali kogub, kui palju ennast või oma lähedasi romaanidesse sisse kirjutab, kuidas alter ego loob. Aga oli ka loogikavigu ja silmade pööritust. Kuid pigem vähe. Suures plaanis oli täitsa loetav.
Teine romaan meeldis mulle vähem, et mitte öelda, et see mulle üldse ei meeldinud. Tegemist B. A. Paris'e uue romaaniga "Vang". Romaan algab sellega, et naine röövitakse keset ööd oma kodust ning pannakse pimedasse ruumi kinni. Põhjuseks see, et naise abikaasa on kuulus ja rikas ning neilt soovitakse raha välja pressida. Neiu hakkab vangistuses olles meenutama oma elu enne röövi ja kuidas ta ülepea sellisesse olukorda sattus. Mõistagi on peategelane orb, kelle ema suri juba ammu ja isa mõned aastad tagasi. Noor neiu läks väiksest linnast suurde metropoli, et tööd saada ja edasi õppima minna. Õnneliku juhuse tahtel saab ta tööd ühe noore naise majapidajana ja neil tekib lähedane sõprussuhe. Neiu teeb usinalt tööd ja saab lõpuks ka tuntud ajakirja tööle. Seal tutvub ta ajakirja omanikuga, kes on kurikuulus naistemees, aga kes on võluv ning röögatult rikas. Mees teeb talle ootamatu ettepaneku abielluda, et pääseda kohustusest abielluda naisega, keda ta ei armasta, pakkudes neiule selle eest vastutasuks kolledži õppemaksu väärtuses kompensatsiooni. Pärast abiellumist hakkab noor neiu mõistma, et mees, kellega ta on abielus, on vägivaldne koletis, kes on vägistanud lugematul hulgal naisi ning korraldanud ka osade neiu sõbrannade mõrvad. Just siis, kui ta kõike seda mõistis ning mehe juurest põgeneda soovis, rööviti nad aga koos mehega ja istuvad nüüd koos pantvangis.
See oli nii jabur ja mõttetu raamat. Ma ei tea milleks see üldse pidi kirjutatud ja avaldatud saama. Selles mõttes, et kuna ma olen selle autori teisi raamatuid ka lugenud ning tean, et tea tegelikult oskaks ka palju paremini sepitsetud süžeesid luua, siis selline, kus kõik tegelased lihtsalt tuimalt maha notitakse, kui nendega ei viitsita rohkem edasi tegeleda ja kuidas kõik rahaprobleemid ise lahenevad ja kuidas surnud lõpuks üles tõusevad, on täiesti ajuvaba.
Pühapäeval panin mõned lugemiselamused Instasse ka üles ja nii tore oli viis minutit populaarne olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar