Kui ma oleks poliitiliselt korrektne, siis ma alustaks blogi sõnadega: "Ma tean, et ma ei peaks nii tundma ja ilmselt ei ole üldse jutt minust, aga..." Ainult, et ma ei viitsi olla. Ja ma tean raudpolt kindlalt, et jutt on vähemalt 50% ulatuses absoluutselt minust, kui mitte rohkem. Nii, et ma ei lammuta niisama, mul on alust isiklikult võtta. Küsimus jääb, mõistagi, miks ma võtan ja miks see korda läheb. Noh, sest ma tunnen, et tahan võtta ja tahan põhjendada.
Ma tean, et teie, kes te olete mind blogis tundma õppinud kirtsutate nina selle peale, kuidas ma igal võimalikul hingetõmbel ülistan TikToki. Ma tunnen seda oma kuklakarvadega. "Mingi laste äpp!" "Issand kui piinlik, muudkui kekutab ja teeb nägusid seal!" Ja mul on puhuti valus seda tunda. Tunda, et ma valmistan pettumust. Ma olen kümme aastat oma jälgijaskonda ülesehitanud ja ma tunnen teatud kohustust ja vastutust nende ees.
Samas, mida ma ei väsi korrutamast, aga mis jätkuvalt näib hoomamatu - blogi on vaid üks killuke minu elust. Ma väljendan oma mõtteid ja tundeid kirjalikult. Aga. Ma ka pildistan. Ja ma otsin fotograafiast väljundit oma mõtetele ja tunnetele. Ja nüüd siis ma filmin oma mõtteid, tegemisi ja tundeid. Mõnikord need kolm väljundit kattuvad, vahel need täiendavad üksteist, aga juhtub ka, et need üksteisega täiesti vastuollu põrkuvad. Ma olen veidrik. Ma olen seda teile korrutanud algusest peale. See, et te seda uskuda ei taha, pole nagu minu süü. Ma olen ka seda väsimatult kinnitanud, et hinges olen ma 13aastane poiss. Te ei taha mind uskuda. Aga nüüd, kui ma seda teile näitan, olete justkui šokeeritud. Ma ei tea, kelle otsa siin vaatama peaks õige?
Ja ma saan aru. Ma vihkan vahel seda, et ma kõigest nii hästi aru saan. Ei ole see empaatia nii äge midagi. Ma saan aru, et iga uue asjaga kohanemine võtab aega. Mul võtab iga uue asjaga kohanemine aega. Ma olin põhimõtteliselt viimane inimene, kes endale Facebooki konto lõi. Mul võttis jupp aega, et nuputelefon nutika vastu vahetada. Terve igavik keeldusin Instagrami alla laadimast. Ja ilmselt poleks mul tänase päevani TikToki, kui mul poleks 20aastat nooremat armukest, kes selle hullu mõtte mulle pähe istutas. No vot, aga läks nii.
Oli aeg, mil inimesed said info raamatukogust ja ajalehtedest, raadiost ja televisioonist. Siis tuli internet ja ma veel mäletan aega, kui olid inimesed, kes ei võtnud internetis levivat infot tõsiselt. Arvestades, et seal on nii kerge igasugust jura avaldada, siis pole ka ime. Ometi on suurem osa inimestest siiski leppinud sellega, et netist saab usaldusväärset infot ka. Või vähemalt on see sama usaldusväärne, kui ajalehes või televisioonis leiduv info. Lõppkokkuvõttes on nii, et infot tuleb igasugust ja lõpuni kindel ei saa milleski olla. Tiba peab oma endal ka vahetegemisvõimet ning talupoja mõistust, et selekteerida, mida tasub tõepähe võtta ja mida mitte.
Mul ei ole tegelikult põhjust ennast õigustada või midagi seletada. Ma isiklikult olen leidnud selles eneseväljenduse vormi, ma olen sealt leidnud lohutust ja julgustust ja ülemõistuse palju rõõmu. Ma mäletan liigagi eredalt seda aega oma elus, kui mu ümber olid inimesed, kes mu blogimist hukka mõistsid. Tagaselja ja otse näkku. Kui ma neid inimesi oleks tõsiselt võtnud, oleks endalt röövinud kirjeldamatult palju rõõmu ja meelerahu. Ma tean seda, sest ma püüdsin korduvalt blogimist lõpetada, et olla teistele meele järele.
Ma häirin inimesi. Olen seda teinud sünnist saadik. Ma olin oma vanematele siis hea laps, kui ma olin nähtamatu. Mul ei ole mingit huvi enam hea laps olla.
Nii, et võtsin isiklikult and I said my piece.
Kommentaarid
Postita kommentaar