Kuidas ma ükskord seiklesin

Igal aastal käin ma jaanipäeva paiku puhkusel. See on traditsioon. Puhkusel "käimine" tähendab minu jaoks seda, et ma ei käi absoluutselt kusagil. Maja taga päikest võtmas ja heal juhul käin paar korda poes veini järel. Ja iga aasta küsitakse mult, et kas ma lähen ka kuhugi. Teate, ma ei julge minnagi. Mul juba mitte kusagil käies juhtub siin igasuguseid seiklusi, mõelge, kui ma veel läheks ka päriselt kuhugi, hirmus hakkab!

Poeg sõitis Manchesteri. Seal on mingi festival. Mul stressitase sellest tõuseb, et mu väike kullake peab üksi kuhugi võõrasse kohta lendama, ümber istumiste ja juttudega. Inglismaal on need veidrad pistikupesad ja segistid, liiklus tagurpidi ja üldse selline kahtlane koht. Ma olen kunagi ammu ka korra Manchesteri sattunud, ei jätnud head muljet. Pojal tundub seal igav ka olevat, saadab mulle Insta reelse ja kaebab selle üle, kui hale toit seal on. Aga pidi olema odavam kui meil.

Kass käis meil ka seiklemas. Nii nagu ta eelmisel suvel käis. Sel aastal ma väga tema pärast isegi ei muretsenud, ainult mingi 38%. Arutlesin, et kui ta eelmisel aastal oli niivõrd tark ja lojaalne, et tagasi tuli, siis aasta meiega elamist peaks mõjuma naasmis tõenäosusele soodustavalt. Ei pidanud pettuma. Tõmbas kell seitse õhtul vehkat ja tagasi tuli kell kaks öösel. Selline tähtis oli. Käis kodus ringi ja kontrollis üle, et kas meie kõik ikka kodus oleme. Järgmine päev magas oma mullaste käppadega mul voodis, nagu üks õige maailmarändur muiste.

Rihma otsas ta jätkuvalt õue ei taha. Aga ma olen teda paar korda süles kaasa võtnud ja harjutanud. Seda ta veel kuidagi kannatab. Selles mõttes, et mul pole selle vastu midagi, kui ta natuke hoovis jalutab. Ma olen lihtsalt mures, et ta seal mingi kajaka või rotiga kaklema ei lähe. Autosid kardan ka. Nii et kui me temaga leiaks mingi kompromissi, et käib õues koos minuga ja minu järelvalve all, siis oleks superluks.

Nüüd, kui ma kodus olen, siis näen, et ta otsib seltsi ka kõvasti. Ikka sätib ennast sinna, kus teised ees. Sellepärast ta vist poisse eelistabki, sest nemad on rohkem ikkagi kodus, kui mina. Aga ta on ikkagi nii tore, kuigi paras pätt.

Ühel päeval käisin ma kodust väljas ka ikka. Vahatamas käisin. Vahataja vahetab asukohta. Kolib. Uus koht ei ole väga kaugel, aga piisavalt kaugel, et ma ei jõua enam oma lõunapausil kiirelt tema juures läbi käia. Peaks autoga sõitma. Ja kesklinnas peab parkimise eest maksma. Ja ma ei taha parkimise eest maksta. Neiu hakkas mulle rääkima, et mis, see ju ka kesklinn nag praegune koht. Jah, aga praegusesse kohta ma tulen töö juurest seitsme minutiga, ma ei pea autoga tulema. parkimistasu null. Nagunii on ta aasta jooksul juba kaks korda hinda tõstnud, nüüd ma peaks veel parkimistasu sinna juurde lisama ja kes teab, millal uuesti hinda tõstetakse? Juuksuri juures ma niigi juba maksan parkimise eest. Igatahes, ma nüüd siis hakkan uut vahatajat otsima. Võib-olla kedagi, kes ei utsita mind pidavalt terapeudi juurde oma aurat puhastama minema. Keegi teab sellist? Mustamäel oleks ideaalne.

Kui Maarja reedel külas käis, tõi mulle oma isa raamatu. Hästi vahva raamat. Selline, et nii väiksel kui natuke vähem väiksel on tore lugeda. Mina lugesin. Muigasin. Mõtlesin Maarjale ja tema suhtele isaga ja olin heas mõttes natuke kade. Mõtlesin, et milline mina oleks võinud olla, kui mul oleks selline isa olnud. Kindlasti sama vinge kui Maarja. Või mingi 38% vingem, kui ma täna olen.

Raamat oli mul koridoris kapi peal, sest ma käin ju õues lugemas ja vähki toitmas. Raamat köitis kohe ka poegade tähelepanu. "Miks sul mingi lasteraamat siin on?" Sõbranna tõi kingituseks oma väljaantud raamatu. Sisse piiluti ka. Öeldi, et sa oled mingi lapse raamatu pihta pannud, sest seal oli lapse käega pühendus sees. Ma ütlesin, et ei, nii peabki olema, sest sõbranna lapsed olid aktiivselt raamatu väljalaskmise juures. Siis ma sain riielda, sest ma olin klaasi pannud raamatukaanele. "Rikud ära!" Kaks korda riieldi mind selle eest. Mõlemad vanemad pojad. Minu süda muidugi tahtis uhkusest lõhki minna - ma olen neid nii hästi kasvatanud raamatutest lugu pidama, et nad isegi mind korrale kutsuvad, nagu awww!

Kes Hooandja kaudu Maarja isa raamatu tellisid teavad juba, mis edasi juhtus. Juhtus see, et ma olingi kogemata Maarja poja raamatu rotti pannud. Või noh, selles mõttes, et mina olen siin sama suur ohver kui Luukas, sest mind tehti minu teadmata ja nõusolekut küsimata kuriteo kaasosaliseks. Postituse kirjutamise ajal meil käivad Maarjaga läbirääkimised ja püüame pantvangidraamat kõigile osapooltele parimal võimalikul viisil klaarida.

Raamatutest veel. Lugenud olen natuke rohkem kui tavaliselt. Aga ikkagi vähe. Jube palju aega läheb mul sisuloomisele ja vaatamisele. Ma ei tee tänasel päeval ühtegi liigutust ilma, et ma seda ei filmiks. Ma ei tea, kas ma olen seda varem juba maininud ka, aga see asi on jõudnud selleni, et vahel täiesti võõrad inimesed pakuvad, et nad hoiavad kaamerat, kui nad näevad, et ma seal õiget nurka otsin ja nikerdan. Kohutavalt lõbus! Ja Maarja ütles nii õigesti, kuigi ta rääkis raamatu kirjutamisest, mitte tiktokkidest, siis see aeg, mis sa veedad oma loominguga, peabki tore olema, sest kui see on valmis ja laias ilmas omapäi seiklemas, siis sul puudub selle üle kontroll, ja parem oleks, kui oma loomingule mõeldes meenuks sulle temaga koosveedetud mõnus aeg. Ja Maarja on tark, vähemalt 38% targem ning edukam, seega ma otsustan teda siinkohal kuulda võtta.

Aga lugemisest. Kriminulle loen. Ma tean, et see on natuke nagu ropp sõna ja pole üldse tõsine kirjandus ja selline kerglane meelelahutus, aga mul on ikka veel natuke keeruline lugeda ja et ma lugemist täiesti ära ei jätaks, siis olgu parem kerglane, kui üldse mitte. Jõuan neid tõsisemaid ka lugeda kunagi.

Mu lemmik raamatukoguhoidja, kellega me nüüd oleme Instagramis sõbrad, andis mulle kaasa terve hunniku Viveca Steni mõrvalugusid ja neid ma siis olengi lugenud. Mulle nad meeldivad. Pole sellised lihtsad, nagu teiste autorite omad on olnud. Autor ei solva oma lugejaid ja ei nämmuta tuhat korda üht ja sama, ei eksita meelega oma lugejaid valedele radadele ja on raamatut kirjutades teinud ka korraliku taustauuringut. Nendel raamatutel on mingi lisaväärtus, mida reeglina krimkadest ei leia. Nii et seiklen mõnuga neil radadel. Ainult üks kohutavalt halb kõrvalnäht on neil. Kaneelirullidest on liiga palju juttu ja see tähendab, et ma olen viimase nädala jooksul pintslisse pannud vähemalt kolm kilo ja kaheksasada grammi kaneelirulle. Mis on 38% rohkem, kui mu vöökohale kasulik oleks. Sest ärgem unustagem, trennis ma puhkuse ajal ei käi. No okei, kaks korda käsin ja täna vist lähen ka, kohe kui selle postituse valmis kirjutan. Aga seda on ikkagi vähe.

Siis on veel kaks teemat, millest ma tahan kirjutada, või õigemini kolm, või kaheksa, ei mäleta nii täpselt, aga ma ei tea, kas ma tervet postitust välja venitan ja kas mul on üldse nii palju öelda nende asjade kohta, pigem on küsida või mõtteid põrgatada. See postitus on nüüd nii pikaks veninud, et mul on vist targem need muud jutud järgmisesse postitusse tõsta, sest need ei ole otseselt seiklusjutud.