Kuidas ma ükskord tore olin

Reedel käis Kärbes sõbra sünnipäeval. Küsis, et kas ma võin teda viia, kuna koht asus Ülemistel seal tagumises otsas ja bussiga loksub sealt mingi tund aega kohale. No vabalt, mulle täitsa meeldib lastega taksot sõita. Küsisin veel, et kas tal mõni teine sõber ei taha autoga tulla, kuna ad ju kõik elavad Mustamäel, pärast saab ehk kokkuleppele, et kellegi teise lapse vanem toob kutid koju. Aga ei, poiss rehmas käega, et tema ei tea ja pole vaja. Häbelik, noh.

Igatahes, võtsin ta siis kodust kell viis õhtul peale, käisime veel raamatukogust ja poest läbi, sest mul oli uut lugemist vaja ja poisil kaarti, kuhu kingitus sisse pista. Jõudsime ilusti kohale, ja ausalt, kui ma oleks pidanud ise jala ja ilma Googlita seda kohta otsima, siis ma oleks ikka küll päris närvis. Ütlesin, et ma lähen siis trenni Ülemiste MyFitnessisse ja paari tunni pärast tulen järele, aga et kui pidu varem lõppeb, siis saatku sõnum. Midagi ei saadetud mulle. Ma ise saatsin mitu sõnumit, sest trenn sai otsa ja mul oli nii suur nälg, et tahtis silmanägemist ära võtta. Lõppes see asi sellega, et ma käisin Mäkist läbi ja võtsin endale ühe eine. Sõitsin kenasti peopaika ja mõtlesin, et nii tore, et ma enne raamatukogust läbi käsin, saan kohe lugema hakata kuni ootan.


Varsti tuli ka poeg ja pakkusime ühele klassivennale veel küüti. Natuke jutustasime ka selle poisiga, poeg ise istus mu kõrval ja oli vait nagu sukk. Mõtlesin, et no jah, esmaspäeval saab siis kuulda, milline närvihaige autojuht ta ema on. Aga, tuli välja, et klassivend oli hoopis veel kord tänanud sõidu eest ja öelnud, et ma olen tore. Mis oli, noh, tore. Sain kohe pojale öelda, et näed, ja sina siin muretsed, et mis juhtub, kui keegi su klassikaaslastest mu tiktokid leiab. Võib-olla teised ei arva, et ma nii cringe olen, kui sina.

Aga seoses sünnipäevadega ma tahaks sinult, armas lugeja, nõu küsida. Vaata, kuna asi on selles, et mina pole ju sünnipäeva oma elus eriti tähistanud ja viimati kui pidasin, siis tähendas sünnipäevapidu seda, et tehti kartulisalatit, rosoljet ja ahjuviinereid ning pakuti sefiiritorti. Istuti ümber laua ja pärast olid mingid mängud. Aga nendel sünnipäevadel, kuhu Kärbes on kutsutud, on olnud ikkagi mingid tegevused. Korra nad käisid boolingus, nüüd oli õhupüssi laskmine, vist mingis batuudikeskuses käidi ka. Kas kodus keegi enam sünnipäevi ei tähista? Muidugi, ma ei teaks kuidas teismeliste poiste meelt koduseinte vahel lahutadagi. Lauamänge on vist natuke lame mängida. Lisaks, me pole küll kordagi lilli sünnipäeva lapsele kinkinud, sest see tundub natuke naljakas. Samas ma mõtlen, et selle poisi emal oleks kindlasti hea meel kimpu koju vaasi saada. Mulle küll meeldis, kui pojad koolilõpu puhul kodu kaunite lilledega täitsid. Või mis see protokoll on?

Kommentaarid