Eelmine nädal läks kuidagi nii, et sain lausa kahe kaasblogijaga kokku ja mõlemal juhul oli see hetk, kus sa ütled midagi, ja siis see on nii hea, et sa pead tegema korra vestlusesse pausi ja selle hea mõtte üles kirjutama, sest muidu see läheb jalutama. Eks selliseid hetki juhtub ka teistes vestlustes, lihtsalt need teised ei pruugi alati nii mõistvad olla, kui sa ühel hetkel tunned vajadust "this is so going in my blog!" kiljatada.
Näiteks rääkisime Malluga sellest, et nii palju sõltub, kellega sa ikkagi koos oled, et mida sa teed ja milline oled. Ma enda puhul tunnen seda väga teravalt. Et ma olen veidi nagu kameeleon ja mugandun ning kohanen kaaslase järgi. Nii ongi pärast iga suhte lõppu teatud periood see, kus ma "otsin ennast", sest ma pean uuesti selgusele jõudma, et mis siis mulle ikkagi meeldib, mitte mida ma teen sellepärast, et "kodurahu säilitada" või sellepärast, et ma olen silmini armunud ja tahan hirmsasti teisele meelejärele olla. Näiteks kasvõi nende armastusekeeltega on mul nii, et minu meelest on mul kõik viis, aga sõltub hästi palju sellest, millise mehega ma koos olen. Iga inimene toob minus välja midagi uut.
Ja jube kerge oleks mul siin öelda, et ma olen kogu aeg mingite nartsissistide otsa koperdanud, kes mind alandavad ja minu üle domineerivad, aga tegelikult olen ma igast suhtest midagi endaga kaasa võtnud, mis on mu elu teisele tasemele upitanud. Ehk, et ma ikkagi olen võitnud ka midagi, mitte ainult kaotanud.
Natuke sama teema tuli meil ka Maarjaga jutuks. Rääkisime naiselikkusest ja mehelikkusest. Et mida see kummagi jaoks tähendab. Sest see tähendab erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. Ja minu puhul see võib tähendada ka erinevate partnerite puhul erinevaid asju. Kes mida minus esile toob. Igas inimeses on ju need mõlemad pooled olemas. Sõltuvalt olukorrast tungib üks pisut rohkem esile ja teine taandub.
Aasta tagasi kutsus üks blogilugeja mind tank-naiseks. Ma olen seda väljendit lüpsnud sajaga. Põhimõtteliselt tähendab see siis vist seda, et ma olen agressiivne ja maskuliine. Jah, minus on tugevalt esindatud see testosteroonist punnis isane pool. Terve elu olen ma pidanud kõigega üksi hakkama saama. Ma pidin ise enda eest hoolt kandma. Mul pole olnud kedagi sellist, kelle õlal ennast tühjaks nutta. Ja mitte sellepärast, et poleks inimesi, kes minust siiralt hoolivad, muidugi on. Asi on selles, et ma pole harjunud halama. Ma räägin siis sellest, kui raske mul oli, kui olukord on lahenenud ja ma olen oma probleemidele lahenduse leidnud. Mehed ju lahendavad probleeme, mitte ei räägi nendest, kas pole.
Aga. Minus on ka see õrn, allaheitlik, pehme, naiselik pool, kes andub mehele, kes annab kontrolli käest, kes usaldab end täielikult mehe kätesse. Seda poolt ei saa ma paraku elus sageli ilmutada. Minu ellu ei ole sattunud eriliselt palju mehi, kes selle poole minust esile kutsuvad ja ära teenivad. Mõned siiski on. Ja ma olen ise olnud kõige suuremas hämmingus selle üle, kui lihtsalt see tuleb, kui pehmeks ma muutun, kui usaldav ma oskan olla, kuidas ma lasen endaga absoluutselt kõike teha. Absoluutselt. Kõike. Te ei taha teada, uskuge mind.
Maarja küsis mult, et miks ma abielus olles ei osanud naiselik olla. Seda heideti mulle ette, korduvalt. Ma püüdsin, ma tõesti püüdsin. Ma tegin oma osa. Ma soovisin, et mees oleks mehelik ja lahendaks kodus probleeme. Näiteks paneks koridoris pärast seinte värvimist liistud paika. Liistud olid ostetud, tuli vaid panna. Mina siis ei osanud. Ja mees tahtis ise panna, sest ta oli ju ikkagi mees ja liistude panemine on mehe töö. Ma tuletasin talle pehmelt ja naiselikult meelde, et liistud peaks paigaldama. Mees lubas, ütles, et ta tegeleb sellega. Läks mõõda nädal ja kolm, kui liistud uuesti jutuks tulid. "Ma ju ütlesin, et ma tegelen sellega," kinnitati mulle. Millal, küsisin. Varsti. Liistud olid meil poolteist aastat panemata, kui ma lõpuks tuttaval palusin need paika panna. Sest mina arvasin, et hea naine ei nääguta. Aga mees arvas, et kuna ma tema selja taga kedagi teist palusin, siis ma tahan ise olla perepea, mitte allaheitlik naisuke. Minu meelest mehelik mees ei lase asjadel nii kaugele minnagi, et naine peab talle liiste meelde tuletama, vaid ta tegeleb nendega enne, kui naine liistud jutuks jõuab võtta.
Selles mõttes ei ole ma naiselik naine. Naine, kes käiks liistudega mööda linna ringi ja otsiks kedagi, kes liistud paika paneks. Aga kui mees tuleb ja näeb, et liistud on panemata, siis oskan ma naine olla küll ja lasta tal liiste panna.
Kommentaarid
Postita kommentaar