Kuidas ma endale ükskord diagnoosi panin

Ma olen viimastel kuudel väga palju Hitlerile mõelnud. Mõelnud, et oli küll keeruline isiksus, aga isegi tema leidis armastuse. Kui palju hullem siis olen mina, et ma kuidagi sügavaid ja tähenduslikke suhteid ei suuda hoida.

Oma sõpradele olen mõelnud. Et kogu vastutus sõpruse eest on minu sõpradel. Kui nemad ei võtaks minuga ühendust, siis mul poleks ühtegi sõpra. Ma kardan, et tulevikus on lastega sama. Praegu poeg saadab mulle meeme ja räägib oma elust. 90% sellest suhtlusest on poja algatatud.

Mul on nii lihtne mitte suhelda. Liiga lihtne.

Kui rääkida romantilistest suhetest, siis on aeg endale tunnistada, et asi pole meestes, kellega ma tutvun. Asi on minus. Kõikides minu suhetes on ainult üks ühine nimetaja, ja see olen mina. Kui palju on mult püütud välja õngitseda seda, et mis on minu tüüp, milliseid mehi ma endale ligi lasen. No ja pole. Kõik mehed on omamoodi ja kõik on erinevad, nii iseloomult kui välimuselt. Ma tean, et ma vihahoos või solvunult olen neid ilmselt ka nartsissisideks ja psühhopaatideks tituleerinud, aga nüüd ma mõtlen hoopis nii, et äkki ma ise olen ja see ongi põhjus, miks mul nii keeruline on inimestega läbi saada.

Sest ma olen eneseimetleja. Ma naudin tähelepanu. Ma ei saa kätt südamele pannes väita, et ma panen teiste inimeste heaolu enda omast ettepoole. Ma pole isetu, ma pole altruistlik. Ma võin teha väikseid heategusid, aga ma ei poe nahast välja, et teistel oleks parem. Kunagi ehk oli ka seda, aga sellest on nüüd küll juba terve igavik möödas. Mis on kõige selle juures eriti halb - ma ei tunne ennast seetõttu eriti halvasti. Aga ma tunnen süüd, kui minu vastu ollakse kenad, kui mina samas olukorras nii kena ei oleks.

Näiteks eile tuli koristaja puhkuselt tagasi ja tal oli minu jaoks väike kingitus. Bulgaaria maiustus. Kenasti ära pakitud ja puha. Arvate, et kui ma oleks Bulgaarias reisil käinud, siis ma oleks talle sealt toonud midagi? Ei, ei oleks. Ja nüüd ma tunnen ennast halvasti, et ma ei tuleks selle peale, et koristajale reisilt meenet kaasa tuua. Aga sedasi just sotsiopaadid ju opereerivadki. Noh, et nad pole võimelised siiraid emotsioone tundma, aga nad on osavad emotsioone matkima.

Või siis see raamatukoguhoidja, keda olen ka korduvalt blogis maininud. Saatis just mulle sõnumi, et raamat, mida ma viimati küsisin toodi tagasi, et kas ta paneb minu jaoks kõrvale. Ta on mulle võõras inimene. Ta pole mulle mingeid teeneid võlgu. Kui see raamat mulle oluline on, siis ma oleks võinud ju ennast ootejärjekorda lisada. Aga vot inimene mäletas, ta mõtles mulle, ta võttis vaevaks mulle märku anda ja teha see ekstra liigutus.

Ja see pidigi ju klassika olema, et vastandid tõmbuvad. Sellepärast mu sõbrad ja tuttavad ongi minu vastu head, sest ma selline sitapea olen. Kui ma oleks hea, siis ma tõmbaks ligi sitapäid. Tasakaal.