Kuidas ma ükskord ennast haletsesin

Kui ma too päev seda meili lugesin ja teada sain, et olin kellegi meelest ebameeldiv olnud, langesin ma uuesti enesehaletsusse. Piinlik tunnistada, aga ma olen sel aastal ennast liigagi palju haletsenud. Mitte, et see midagi uut oleks, uus on see, et ma sellest üle ei näi saavat. Tavaliselt mul käib hoog ära, tuleb midagi ilusamat peale ja ma unustan, et ma endale kaasa tundsin. Aga sel aastal... on see kuidagi raskem.

See on raskem, sest ma mõtlen, et see pole ju mingi faas enam, see on muster. Nelikümmend aastat tõrjumist ei ole faas, see on muster.

Kõik sai alguse sellest, kui peika mu sügisel maha jättis, öeldes, et ma pole tema unistuste tüdruk. Tol hetkel ma väga nagu ei süvenenud sellesse, pigem olin tänulik, et mul sai pilt selgemaks. Kui ta siis paar kuud hiljem tagasi tuli, sest nad ju alati tulevad, võtsin ma seda nagu kinnitust, valideerimist - ütlesid küll, et ma pole su unistuste tüdruk, aga näed, ikkagi paremat ei leidnud ja tulid mu juurde. See oli loomulikult vale. Minul oli vaja kinnitust, et ma olen ihaldusväärne ja temal oli vaja kinnistust, et kuigi ta käitub mölakana, siis on ta sellevõrra hea, et ta silmapilgutamata tagasi võetakse. Mõistagi ei kahanda see kummagi meie väärtust, aga valedel alustel oli see leppimine meie mõlema jaoks.

Nii saigi alguse haletsuse must mülgas, mis on mu nii sügavale enda sisse imenud, et ma reaalselt ei näe väljapääsu.

Iga kord, kui peika kiindumus jaheneb, meenub mulle, et ma pole ju tema unistuste tüdruk, pole siis ime, kui ta jätkuvalt otsib ja mind ainult kiireks egolaksuks kasutab. Täpselt nagu mina tedagi. Mis asja minu jaoks pöördeliseks muutis, polnud see, et ta ütles, et ma pole unistuste naine, vaid see, et see tuletas mulle meelde, et keegi teine pole mind ka oma unistuste naiseks kunagi pidanud. Või olgu, mitte keegi selline, kelle arvamus mulle oluline oleks.

See avas laeka, mille kaant ma kinni ei saa. Laeka, kus on kõik mu eelmised suhted. Suhted meestega, kelle käitumine minu vastu on inetu olnud ja ma olen seda kannatanud, kuna ma seesmiselt usun, et just sellist kohtlemist ma vääringi. Lapsepõlvest peale olen ma uskunud, et olen väärtusetu ja ma ei ole armastust ära teeninud. Sellepärast ma lepingi kohtlemisega, mis seda arvamust mulle kinnitab. Nõiaring. Ja ma ei tea, kuidas sellest pääseda.

Kindlasti tunneb nüüd keegi vajadust kommenteerida, et aga armasta ennast ja siis sul pole vahet, kuidas teised sinusse suhtuvad ning sa ei talugi sel juhul enda osas inetut käitumist. Aga ma ei tea, kuidas ennast armastada. Selles mõttes, et ma tean, kuidas enda eest hoolitseda ja vahel harva ma ka seisan enda eest, aga siis ma kuulengi kommentaare stiilis, et olen Karen ja ebameeldiv.

Eriti huvitav on see, et kogu see asi on nagu pingpongi mäng. Ma näen selget mustrit. Keegi ütleb midagi või mulle lihtsalt meenub kui haletsusväärselt väärtusetu ma olen, ma nutan ja haletsen ennast ning siis järgmisel päeval satuvad mu teele inimesed, kes mulle meenutavad, kui vinge ja lahe ning üldsegi mitte haletsusväärne ma olen. Siis mul on paar päeva okei olla, kuni mulle jälle meenub, et keegi mind ei armasta ja ma pole üldse kindel, kas ma armastust äragi olen teeninud.

Selle kõigega oleks pidanud tegelema kahekümnendates, ma tean küll, ma olen lootusetult hiljaks jäänud.

Kuigi ma kujutan ette, et sarnase väärtusetusetundega võitlevad paljud. Sest see ei sõltu ju sellest, milline sa välja näed, mis sul on, milline sa oled. See tunne elab kusagil su sees ja see sööb sind seesmiselt.

Umbes aasta tagasi oli mul ka üks lühike periood, kus ma tundsin end mõttetuna. Tol ajal sisendasin endale igal hommikul, et ma olen ilus, ma olen väärtuslik, ja et Universum on minu poolt, isegi siis kui asjad ei suju, siis on see kõik tee millegi suurepärasema poole. Siis mind aitas selline positiivne enesekinnitus. Selle võlujõud on haihtunud.