Vaatasin, et ma viimati arvustasin raamatuid mais. Pärast seda olen lugenud kolmteist raamatut. Ja ühe jätsin pooleli, sest see oli nii igav kohe algusest peale. Aga Goodreadsi ma märkisin selle loetuks, mis on natuke nagu sohk, aga ma ei taha paari aasta pärast mitte mäletada, et ma proovisin lugeda ja mulle ei meeldinud ja võtan selle raamatukogust uuesti, kui ma selle asemel võiksin võtta mõne raamatu, mis mulle meeldiks.
Põhiliselt olen lugenud krimkasid ja mida neist ikka nii väga kirjutada on? muidugi on mõni kriminull parem kui teine, aga seal ei saa väga mingit sisukokkuvõtet teha ja põhimõtteliselt näeksid kõik arvustused välja sellised: "Juhuslik möödakäia leiab jõhkralt mõrvatud laiba ja uurijad alustavad kassi-hiire mängu, et mõrtsukas tabada, enne kui ta järgmise ohvri hukkab."
Nagu mainitud, siis Viveca Steni Sandhamni mõrvalood mulle meeldis väga. Olin tohutult pettunud, kui selgus, et kümnest romaanist on eesti keelde ainult kuus tõlgitud (viimastel andmetel peaks seitsmes kohe-kohe ilmuma või on juba ilmunud). Mis mulle nende juures eriliselt meeldib on see, et autor usaldab oma lugejaid ja ei pea neid lollideks, kellele on vaja lihtsaid asju mitu korda seletada, sest muidu nad äkki ei saa aru. Selles mõttes, et vabalt võibki olla, et on lugejaid, kes ei saa aru, inimeste funktsionaalse lugemise tase on ju erinev, aga ma arvan, et mina sain. Olen lugenud ka selliseid romaane, kus ma mitte mõhkugi aru ei taipa ja samas tean, et tegemist on ülihinnatud ja kiidetud romaaniga, ja sellised mulle ka ei meeldi. Veel meeldib mulle nende romaanide juures see, et päris palju on naismõrtsukaid. Ma tean, kuidas see ehk kõlab, aga kuulake mind ära. Kriminulle lugedes on justkui kirjutamata reegel see, et mehed on sarimõrvarid, naised kõik leebekesed või nõrgad ohvrid. Aga Sten ei tee naistele mingit allahindlust, vaid näitab, et naised on sama vinged mõrtsukad nagu mehed. Tõeliselt sümpaatne feminism.
"Proua Westaway surm" sai ka loetud ja nõustun kõigi nendega, kes ütlevad, et see on Ruth Ware'i parim romaan. Minu jaoks tegi selle romaani heaks see, et hästi palju oli juttu tuleviku ennustamisest. Kaardi ladumisest (lugemisest?), kui täpsem olla. Korduvalt rõhutati, et tulevikku ennustada ei saa, tuleviku me loome endale ise. Ja kuidagi, see kõnetas mind. Sest ma olen ise sellele palju mõelnud viimasel ajal. Usust nimelt. Et iga inimene usub midagi. Jumalat, kaardimoori, astroloogiat, tervendavaid kristalle, investeerimist, saatust, manifesteerimist - you name it! Ja suures plaanis vahet pole. Usk annab inimesele lootuse, siis kui mingit lootust pole; kinnituse, et kusagil on keegi tema poolt, kui talle tundub, et elus kõik viltu veab; veendumuse, et asjad võtavad peagi pöörde paremuse poole. Selline usk ja lootus ravib päris palju haavasid ja annab põhjuse edasi elada.
Poeg küsis mult paar päeva tagasi, et ei tea kas tal ikka on mõtet korter osta, sest äkki hinnad langevad ja ta peab peale maksma rohkem, kui asi väärt on. Isa oli talle sellist nõu andnud. Rääkinud, et aastal 2008, kui oli suur majanduslangus, siis inimeste kinnisvara väärtused langesid ja nad pidid oma elamised maha müüma, aga pangalaenu ikkagi edasi maksma. Poeg nüüd kardab, et selline lugu võib uuesti juhtuda. Küsis mult, et kellega ta saab sellest rääkida, kes kinnitab talle, et 100% selline asi ei juhtu. Noh, vastasin mina, sel juhul ma ei soovita sul elades midagi osta, sest keegi ei saa sulle 100% siin elus midagi garanteerida. Vaata, mis meil siin viimase kolme aasta jooksul on juhtunud. Mitte üks majandusteadlane, poliitik, kaardimoor ega astroloog ei osanud ette ennustada, et Covidi tõttu maailm lukku pannakse. Kes oleks võinud ennustada, et Ukrainas algab sõda? Et hinnad hakkavad valguskiirusel tõusma? Elu on ettearvamatu. Aga üht ma ütlesin pojale ka, et kui sa kelleltki nõu tahad elu elamiseks, siis 40aastasest, kes oma ema juures elab, tööd ei suuda hoida, hinge peal punast krossigi ei oma ja absoluutselt kõik ettevõtmised suudab pankroti ajada, ma vast ei alustaks. Ei ole tema vigadest vaja õppida. Õpi teiste edust.
Veel lugesin ma Sebastian Fitzeki ja Michael Tsokosi verist põnevikku "Ära lõigatud". See pigem meeldis. Raamatusse oli kenasti õigussüsteemi ebaõiglus sissekirjutatud ja põnev oli ka.
Siis oli kaks raamatut, mis teiste hulgast esile tõusid ja mulle näib, et nendest pean ma eraldi postituse kirjutama, sest nad väärivad seda.
Kommentaarid
Postita kommentaar