"Lilledele värsket vett"

"Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?"

***

See raamat on mul soovinimekirjas olnud vist juba aasta aega, olen seda aegajalt riiulitelt otsinud, aga asjata. Kui viimati raamatukogus käisin, siis mainisin oma sõbrannale, et seda olen tahtnud lugeda ja nii ta siis saatiski mulle sõnumi, et näe, toodi tagasi, kas panen sinu jaoks kõrvale.

Jätsin teise raamatu, mille olin alustanud, hetkeks pooleli ja võtsin "Lilledele värsket vett" kohe ette. Ja kohe tõmbas see mind kaasa. Lihtsas keeles, armas lugu, milles on nii palju erinevaid tundeid, valu, kurbust, nukrust, aga see kõik on lihtsalt ilus. See pole hale, see pole depressiivne, see pole ängistav ega tüütu. Selle raamatu vaibi on keeruline mul edasi anda. Aga tsitaat, millega postitus algas, mis on raamatust võetud, ütleb edasi kõik.

Osad raamatud lihtsalt tõmbavad. Sa langed nende sisse ja lased neil end lummata. Õieti, sa ei saa sinna midagi parata, et nad sind lummavad ja sa nendesse armud. Ning seletada siis kõrvalseisjale, et miks just tema, mis temas siis on nii erilist, et sa tema valisid, on võimatu. Seda ei saa sõnadega kirjeldada, seda saab ainult tunda.

Violette on Prantsusmaal ühe väikelinna surnuaiavaht. Ta elab üksi väikses majakeses surnuaia kõrval ning tema ülesanne on igal hommikul surnuaia väravad avada, et leinajad ja matuselised sisse lasta ning õhtul väravad taas lukustada, et vandaalid ja mässumeelsed teismelised ei saaks haudadel pahandusi korraldada. Ühel õhtul saabub naise ukse taha murest murtud mees, kes ütleb, et tema ema viimaseks sooviks oli olla maetud ühe võõra mehe kõrvale. Poeg on segaduses ega mõista, miks. Mis neid kahte ometi siduda võis. Ta uurib Vilette'ilt, kas tema ehk midagi ei tea, mingit selgitust anda ei oska, arvestades, et ta on seal töötanud kakskümmend aastat ja igasuguseid inimesi näinud. Naine tunneb mehele kaasa, aga aidata ei oska. Ometi tunneb ta mehe vastu tugevat tõmmet, tõmmet, mida pole tundnud aastakümneid ühegi mehe vastu. Tasapisi, lehekülg lehekülje, peatükk peatüki, lugu loo haaval, hakkab avanema rikas, nüansirohke, mitmedimensiooniline elude ja surmade maailm. Me saame teada, mis lugu peidab end pealtnäha tagasihoidliku ja halli surnuaiavahi hinges, me saame teada naise loo, kes palus oma tuhaurni matta võõra mehe hauale, me saame teada, kuidas mõni kaotus on elus valusam kui teine, kuidas vahel on teadmatust võimatum taluda, kui õudset teadmist, me saame teada, et vahel kuulevad juhuslikud möödakäijad siiramaid pihtimusi, kui pihiisa surivoodil, me saame näha seda, kuidas mölaka hinges on haavad, mida ta muudmoodi ravida ei oska, kui mölakas edasi olles, me näeme ka seda, et kõige suurem patt on enda liigõiglaseks pidamise patt, patt, mille eest isegi jumal Iiobit korrale kutsus. See raamat on mitmekihiline, see on lihtne, aga hõrk, hell, aga karm, see puudutab ja see paneb liikuma.

Huvitav, see on juba mitmes kord, kui ma raamatut lugedes kokku puutun fenomeniga, kus peategelasel on mingi üks raamat, üks film, üks muusikapala, mida ta ikka ja jälle elus loeb, vaatab, kuulab, iga kord sellest uusi nüansse, tahke, mõtteteri, uut lohutust, julgustust ja uusi vastuseid oma eluküsimustele leiab.

Ja nüüd ma tahan muidugi "Siidrimaja reegleid" lugeda. Filmi olen korduvalt näinud. On aeg raamat ka ette võtta. Kui ma eelmisel aastal "Garpi maailma" lugesin, siis hoiatati, et ära nüüd suures tuhinas kõiki Irvingu romaane ette võta, sest üle võib visata. Seega, ma pole. Aga nüüd on aeg.