Vahel mõni postitus millegipärast kõnetab ja paneb kaasa mõtlema. Mind ennast ka. See vist on egotsentrilisuse uus tase, kus ma ise ennast inspireerin. Lugesin teiste vastuseid ja postitusi sel teemal ning mul tekkis lisaks veel mõtteid, mida kirja panna.
Üks asi, mida teised ütlesid oli see, et päris paha lugu, kui ei saa inimest usaldada ja ootad kinnitust, kui sai ju kokku lepitud, ja et sellel alusel pole vist üldse mõtet asju edasi arendada, kui juba alguses eeldad, et teine üle laseb. Noh, mis ma oskan öelda. Omajagu tõde on siin kindlasti olemas. Terve oma varase lapsepõlve kõik suved veetsin ma maal vanaema juures. Ja kuigi seal oli tore, siis mida seal polnud, olid mu vanemad. Ma mäletan oma lapsepõlvest peamiselt seda, et ma ootasin oma ema. Ma ei ole õige inimene hindama, kui sageli nad nädalavahetuseks maale said, aga lapsele tundus, et mitte igal nädalavahetusel. Kuigi lubatud oli. Aga ju siis tuli midagi ette ja tulla ei saanudki. Tol ajal polnud alati võimalik teatada ka, et tulek ära jääb. Nii ma mäletangi seda, kuidas ma vahel tundide kaupa kivi otsas istusin ja metsatuka tagant kruusatee tolmupilve ootasin.
Hilisemas elus on see kuidagi loomulikult kujunenud, et annad märku tulekust. Nagu teisedki välja tõid, siis tihti on see stiilis "ma olen poes, mida ma kaasa haaran" või "hakkan nüüd kodust liikuma". See "hakkan liikuma" on minu jaoks hästi oluline. Siis ma tean, millal võileivad ahju ja kohv tulema panna. Loomulikult ei ole see mingi eluoluline asi ja ei juhtu ka midagi, kui ma panen võileivad ahju veidi hiljem või peab kohvi järel ootama.
Aga näiteks. Üks kord, kui lapsed veel väiksemad olid, kutsusime külla teise pere koos lastega. Kuigi ma teadsin, et need teised ei hiilga just punktuaalsusega, siis ei osanud ma oodata, et nad poolteist tundi hiljaks jäävad. Juhtus nii, et me ootasime kannatlikult 45 minutit, kuni ma lastele süüa andsin, sest minu meelest oli see juba inetu. Kui nad lõpuks saabusid pakkusin uuesti süüa ja kui külalised siis imestasid, et miks poisid nii vähe söövad, siis üks nendest lobiseski välja, et aga me alles sõime. Tunnistan ausalt, ma tundsin ennast mõnevõrra halvasti. Kuigi poleks pidanud. Kui sul on kella peale kokku lepitud kohtumine, siis poolteisttundi enda järel oodata lasta pole okei. Miks sa eeldad, et sinu aeg on olulisem kui minu oma? Miks sa arvad, et ma pean sinu järel ootama, kuigi sa ei suvatse isegi teavitada, et sa hiljaks jääd? Äkki mul on selleks õhtuks teised plaanid veel ja ma ei saa tundide kaupa oodata su järel. Kui nad oleks teada andnud, et me jääme hiljaks, siis oleks see olukord hoopis teine olnud.
Teine nüanss sellel ülekinnitamisel on see, et mulle tundub, pole kindlasti reegel, aga inimesed, kes on pärit suurest perest, kus kõike omavahel läbi arutatakse ja kooskõlastatakse, on ülekinnitamine rohkem moes, kui väiksemates peredes.
Meie peres on üksteise informeerimine selle kohta, kes kuhu läheb, kellega ja kui kauaks, olnud tavapärane suhtlus. Kui ma veel kohtamas käisin, siis pidin aru andma, et kuhu ma lähen, kellega ja mis kell tulen. Ja kui ma siis hiljem saabusin, siis kutid istusid ja nõudsid aru, et mis mõttes sa alles nüüd ilmud. Ma ei tea, kas see oleks muidu ka nii, aga ma ise olen sellise käitumise lahutuse arvele kirjutanud. Kui laps varajases nooruses kaotab ühe vanema, kes oma lubadustest kinni ei pea (ei tule külla kui lubas, ei helista kui lubas, ei veeda koos aega kuigi lubas), siis haaratakse sellest teisest vanemast, kes näib pisut stabiilsem ja usaldusväärsem, tugevamini kinni.
Nii et võibolla ongi nii ikkagi, et kui elu on juba lapsepõlves õpetanud, et lubadusi kergelt murtakse, siis hingerahu jaoks on ülekinnitamine hoolimise märk.
Kommentaarid
Postita kommentaar