Teate, see postitus on puhtalt mulle ja kui ma midagi siin targutan või seletan, siis selleks, et ise asjast paremini aru saada ja enda jaoks sõnastada ning lahti mõtestada. Teistel pole vaja siin lugeda midagi, sest ma juba tunnen, kuidas sõrmed kibelevad kirjutama kommentaare "kõlab nagu Delfi naisteka rubriik". Ja meil kellelgi pole seda vaja kuulda. Ehk et, lugeda omal vastutusel ja ma ei taha mingit kriitikat kuulda. Takkakiitmine on teretulnud.
Igatahes, jäin siin pikemalt mõtlema sellele, kui ma hiljuti kirjutasin, et ma oskan küll hoolitseda enda eest, aga vot selle enda armastusega on jätkuvalt pahasti. Mõneti oli see minu jaoks selline ahaa-hetk. Ma polnud seda enda jaoks kunagi niimoodi sõnastanud. Varem olingi muudkui raiunud, et ma ju armastan ennast, sest ma ei jäta end hooletusse, muudkui ostan endale koju ilusaid küünlaid, head toitu ning maitsvat veini, liigun piisavalt, lahutan meelt silmarõõmudega, ei tea, miks see siis armastus pole, eks.
Kui korra teemast kõrvale kalduda, siis minu armastuse keeleks ongi teenete osutamine. Loogiline, et kui ma iseendale teeneid osutan, siis ma nimetangi seda enda armastuseks.
Aga see pole ikkagi päriselt see. Mingi lühis on jätkuvalt sees.
Mida ma siis tegin? Guugeldasin. "Mida tähendab enda armastamine päriselt". Nüüd tulebki see osa, mille eest ma lugejaid hoiatasin - Delfi naisteka nõuanderubriik. Aga hoidke nüüd oma püksikud kenasti jalas, nõu annan ma siin endale ise. Ma tahaks uskuda, et teil kõigil teistel on enda armastamine ammu juba selge, aga mina siin alles õpin.
Leidsin artikli ajakirjast "Psychology Today". Artikkel algab sellega, et sageli on inimestel lihtsam armastada teisi, kui ennast. Pahatihti kipume enda vastu olema karmimad, kui teiste vastu. Seda harjutust olen ma mujalt ka kuulnud. Nimelt seda, et kuula mida sa enda kohta ütled. Näiteks: "Ma olen saamatu, mõttetu, väärtusetu inimene. Ma ei saa millegagi hakkama, ma olen luuser, paks ja kole." Jah, ma vahel ütlen endale neid asju, kui ma oma augus püherdan. Aga mul ei tuleks iialgi pähe teisele inimesele nii öelda. Isegi mitte sellisele inimesele, kelle kohta ma mingil tasandil arvan, et ta ongi saamatu luuser. Teise inimese puudujääkide osas olen ma palju kannatlikum ja mõistvam. Ma hakkan teda kohe välja vabandama, et äkki tal on raske päev, kehv tervis, kodus mured, keeruline lapsepõlv või mida iganes. Miks siis mul enda vastu nii raske lahke on olla?
Artikkel jätkas teemal, et enda armastamine tähendab ka oma tunnete aktsepteerimist sellisena nagu need on. Asi mida ma olen ka alles viimased aastad teadlikult viljelenud. Varem olin endaga väga resoluutne. Näiteks olukorras, kus mulle mees meeldis, aga mina talle mitte eriti. Siis ma püüdsin ennast ümber veenda, et miks ma üldse kurvastan selle mehe pärast, meil polnud ju midagi, mu kurbus on õigustamatu ja ma peaks ennast kokku võtma ning asjast üle saama. Või kui ma solvusin kellegi peale, siis hakkasin samuti endale seletama, et ma olen liiga tundlik, ta ei mõelnud midagi halba sellega ja eks kindlasti on sellel ütlemisel ka omajagu tõtt sees ning ma peaks olema hoopis tänulik, et mind korrale kutsuti ning ma saan nüüd paremaks inimeseks areneda. Ainult, et nüüd ma saan aru, et kaks asja saavad samal ajal olla tõesed. Jah, see mees polnud minust huvitatud, aga mul on siiski õigus selle pärast kurvastada. Jah, mul on puudujääke, aga ma võin ikkagi ennast halvasti tunda, kui mulle neid nina alla hõõrutakse.
Artiklis räägiti ka sellest, et kuigi enda hellitamine on üks viis enda vastu lahkust ilmutada, siis enda armastamine on midagi sügavamat. Ja just see, see midagi sügavamat, ongi millest mul vajaka jääb. Aga küllap ma jõuan ka selleni kunagi.
Kui ma sellest juba kirjutama hakkasin, siis tuleb rääkida ka teraapiast. Seda on mulle soovitatud söögi alla ja peale. Vaadake, asi pole ju selles, et ma teraapiasse ei usuks. Absoluutselt usun! Ma tean ka seda, et terapeut on teejuht, ta peaks teeotsa kätte juhatama ja sealt hakkad siis ise oma teed kõndima. Iva on selles, et tööd endaga peab inimene ikkagi ise tegema. Ehk ma panen siin veidi põõsasse, aga mulle tundub, et teraapia on pigem see, kui sa saad aru, et midagi on valesti, aga sa ei tea mis. Ainult, et mina tean suurepäraselt mis mul valesti on. Ma tean kust see on alguse saanud ja ma umbes aiman, kuidas ma sellele saaks lõpu teha. Milleks ma peaksin minema võõra inimese juurde ja talle seletama, mis mul viga on, kui ma juba tean? Milleks talle maksta selle eest, et ta mu arvamust kinnitaks? Ehk olen ma endast liialt heal arvamusel, aga ma tõeliselt kahtlen, et ühelgi terapeudil oleks mulle midagi uut mu enda kohta öelda. Minu teraapia ongi see blogi siin. Mu sõbrannad. Mu päevik. Ma analüüsin ennast läbi sõnade ja selle analüüsi tulemusena leian ka selle, kuhu suunda edasi minna. Sest vaadake, teraapia avaldub erinevates vormides. Teraapia pole ainult see, et sa istud valgel nahkdiivanil ja räägid oma emast. See võib olla looduses matkarajal enda välja elamine, autoga maanteel sõitmine, küünlavalgusel vannivees ligunemine, kassi paitamine, peenarde rohimine, moosi keetmine, tantsimine, maalimine, kudumine, jooga, seks või jõutõmme. Kui sul on pärast seda parem olla ja sa liigud edasi teisele tasemele, siis ongi juba hea.
Kommentaarid
Postita kommentaar