Ammu pole oma filmielamusi jaganud. Noh, sest pole midagi erilist jagada olnud. Nüüd aga on kohe mitu.
Alustan sellest, et vaatan jälle "Seks ja linna" vanu osi. Vanade seriaalide uuesti vaatamise juures on see, et kuigi sa oled näinud, siis iga kord sa leiad sealt midagi uut, millega samastuda või vastanduda, ja nii nagu vaataks iga kord uut seriaali. Loomulikult ei ole kõik seriaalid sellised, mida tahaks üle vaadata. Aga nendest me täna ei räägi.
Üks asi, mida uuele versioonile sellest sarjast ette heidetakse, on see, et kui vanad osad olid ikoonilised, need peegeldasid maailma meie ümber, need inspireerisid ja avardasid vaataja mõttemaailma, siis uued osad on nii pehmed ja woke, et see ajab südame pahaks. Tegelased, kes olid terava välja ütlemisega, tugeva iseloomuga ja inspireerivad, on nüüd mingid pehmed, mõttetud, jõuetud, eripäratud kaltsud. Eriti palju on saanud kriitikat Mirandat kehastav tegelane. Naine, kes oli originaalseriaalis tugev ja ei lasknud endale pähe astuda ning seisis alati naiste õiguste eest, on nüüd kõigi lükata-tõmmata, süütundes vaevlev, ennast otsiv ja segaduses mimmu. Kui kellelegi oli vaja sellist persooni kujutada, kas poleks selleks hoopis Charlotte paremini sobinud? Isegi Carrie oleks usutavamalt mõjunud. Carrie on ju läbi seriaali people pleaser, ärev ja segaduses.
Aga olgu sellega kuidas on.
Originaalseriaal on ikkagi hea. Ja kuigi ma seda eelmisel aastal alles esimest korda elus algusest lõpuni ära vaatasin, siis mulle tundub, et sel aastal vaadates, näen ma selles juba asju, mida ma veel aasta tagasi ei märganud. Ka see, kuidas tegelased mõjuvad, on muutunud. Kui ma noorena selle sarja üksikuid osi olin näinud, siis minu jaoks oli vaieldamatult kõige ebasümpaatsem tegelane Samantha. Seda imelikum oli mul kuulda mitme sõbranna käest, et ma neile just Samanthat meenutan. Eelmisel aastal leidsin ma Mirandast palju positiivset, aga sel aastal olen ma Samanthasse armunud. Eks ta on seltskonnast kõige vanem ka ja see tema enesekindlus on lummav. Nii et kui keegi mind temaga veel võrrelda tahab, siis ma olen igatahes meelitatud. Olgu öeldud, et kõige rohkem närvidele käib mulle Carrie. Seriaal oleks ilma temata palju parem. See tema suhe Big'iga, mida kujutatakse selle imelise sajandi armuloona, on algusest peale nii toxic, kui olla saab. Ja see, et nad lõpus kokku saavad ja kokku jäävad, on kohutavalt halb sõnum kõigile naistele. Kaasaarvatud minule. Ei! Ei! Ei! Andke andeks, aga mul pole aega lahata, miks minu meelest see suhe nii vale on, sest midagi head sellest leida on keeruline.
Veel vaatasin nädalavahetusel Whitney Hustoni eluloo filmi. Ja kuigi muusikute elulugusid on viimastel aasatel ekraanile toodud, siis teised pole mulle nii palju meeldinud, kui just see. Kinos ma teda ei vaadanud, aga praegu on ta Telias ja Netflixis juba olemas. Arvustusi pole ma selle filmi kohta lugenud ja võibolla kriitikud ütlevad, et saast. Aga mulle tõesti meeldis. Meeldis, sest see pani mõtlema. Mõtlesin nimelt sellele, et Hustoni päritoluperet oli kujutatud pigem positiivses valguses. Jah, vanemate vahel seal mingi madistamine toimus, aga üldiselt olid mõlemad vanemad tema karjääri suhtes toetavad ja julgustavad. Minu jaoks oli üllatav, et ta nii noorelt juba maailmakuulsaks sai ja ilmselge, et ilma oma vanemateta ta seda poleks saavutanud, olgugi, et ta hääl on hea. Juba see tema loominguline vabadus alustava lauljana on märkimisväärne. Aga. Kuigi tal oli tugev taustajõud, siis ikkagi pöördus ta lohutuse saamiseks narkootikumide poole. Okei, ma tunnistan, et minu arvamus ja mõtted põhinevad antud hetkel ainult sellele filmile ja ma ei tea, mis tema elus päriselt toimus ning kui palju tõde antud filmis oli ja mis mulje taheti luua. Aga. Ütleme, et oli umbes nii nagu filmis. Sul on hea lapsepõlv, su vanemad toetavad sind, su karjäär edeneb ja sa oled tugev ning iseseisev, sest sind on kasvatatud ennast väärtustama ja oma sõna maksma panna. Aga miski veab sind ikkagi süstla otsa. Inimesed on ikkagi haprad. Vanemana sa võid oma lapsele luua ideaalsed kasvutingimused, olla toetav ja julgustav, ilmutada armastust ning arendada lapse võimeid just nii nagu see laps ise on valinud. Ja sellest kõigest ei pruugi mingit tolku olla, kui selle lapse sees elab mingi deemon, kes vaatamata sinu pingutustele, su lapse elu lõhub. Ääretult alandlikuks tegev mõte.
Loomulikult käisin ka Barbie't vaatamas. Lasin end positiivsetest arvustustest mõjutada. Ainult, et mulle üldse ei meeldinud. Kinost läksin ma segaduses minema, saamata täpselt aru, mis mind selle juures häiris, tundes ainult, et kuigi kõik teised kinnitasid, et nende meel sai tõstetud, siis minul hoopis meeleolu langes ja sai häiritud. Järgmised päevad mõtlesin isekeskis sellele, et mis mind siis häiris. Ja ma arvan, et mind häiris see, et sugude vahelist sõda rõhutati üle võlli. Jah, muidugi äge, et noori tüdrukuid innustatakse kõrgelennuliselt unistama ja oma unistusi teoks tegema, aga ma ei arva, et seda peaks tegema tingimata paarisuhtest ja pereloomise loobumise hinnaga. Kohe alguses lõikas mulle valusalt sisse stseen, kus noored tüdrukud hakkasid oma beebinukke agressiivselt lõhkuma. Miks see vajalik peaks olema? Umbes, et emadus on nii nõme ja out, et sellest ei taha mõeldagi? Hiljem anti vaatajale mõista, et kui naine on suhtes ja pühendub perele, on ta naiivne, ajupestud ning ei suuda mitte midagi muud teha, kui teeninda meest.
Aga ma ei tea, ehk ma lihtsalt ei saanud filmi mõttele pihta. Isiklikult mind pole kunagi häirinud see, et Barbie on utoopiliselt ilus ja et ta kehaproportsioonid ei ole realistlikud. Ma ei tea, aga kas teistel nukkudel või mänguasjadel on kõik täpselt nii nagu päris elus? Kas mäng ei peakski erinema tõelisusest ja olema natuke ilusam kui reaalsus, et saaks unistada ja fantaseerida, põgeneda päris elu eest? Aga mida ma ka tean, ma mängisin lapsena autode ja konstruktoritega ning mõtlesin ka fantastilisi lugusid välja. Igatahes, minusse jäi mingi seletamatu segadus ja tühjus pärast filmi.
Kommentaarid
Postita kommentaar