Kristallkuul hiljuti blogis sellest ja imestas, et miks nii vähesed blogijad on teemaks võtnud hindade tõusu ja selle, kui keeruline on rahaliselt hakkama saada. Ma ei tea, minu meelest on see teema tegelikult siin nii mõneski blogis läbi lipsanud, tõsi küll, eelmisel sügisel ja talvel oli seda ehk rohkem, aga ma ei teagi nüüd, kas hinnad ongi viimasel ajal uuesti tõusnud, või ei jaksa inimesed enam selle üle kurta. Usun, et enamik inimesi on oma kulutused lihtsalt ümber hinnanud ja elu läheb edasi.
Mina näiteks muutsin alles kuu aega tagasi oma elektripaketti. Vaatasin, et fikseeritud hinnaga elekter on kuidagi haigelt kallis ja proovisin tagasi börsihinnale minna. Vahe on märgatav. Juuni kuu arve oli 67,39€, juuli kuu eest 37,00€.
Toidu pealt ma kokku ei hoia. Või selles mõttes hoian, et ma koju pole toitu juba igiammu tellinud. Väljas einestamist on nagunii vähe olnud, selles osas muutust ei taju. Ja mul pole väljas söömine tingimata üldse sellega seotud, et hinnad. Minu meelest lihtsalt enamik kohti ei paku head toitu. Sest kui ma lähen välja, siis ma tahan saada midagi sellist, mida ma ise ei oska teha või vähemalt ei oska nii hästi teha. Mitte, et ma arvaks, et ma olen mingi meisterkokk, aga minu meelest suurem osa restoranide toidust on jõle pläust.
Kokku hoian veel kosmeetika pealt. Kuna ma alles mõned aastad olen proovinud seerumeid ja kreeme, siis esialgu julgesin proovida pigem kallima otsa tooteid, ka apteegikosmeetikat. Kuna aga ma ei märganud suurt erinevust või mõju, siis mõtlesin proovida ka odavamate toodetega, sest koostisosad on ju samad. Ja nii ta läks. Nüüd ostangi kümneeuroseid seerumeid viiekümneeuroste asemel ja kolmeeuroseid kreeme kahekümneeuroste asemel. Tõsi, ilusas pakendis need pole, aga tõhusad näivad olevat.
Samas ma tahan ära mainida, et poelettidel keskmise hinnaga tooted mulle ei meeldi. Ja ei meeldi seetõttu, et ma ei näe nende mõju. Neutrogena, L'Oreal ja Garnier on firmamärgid, mida ma ei julge kellelegi soovitada. Kui teile sobib, siis mul on hea meel kuulda, aga minu jaoks on need täiesti mõttetud raharaiskamise kohad.
Dove ja Pantene on jällegi aga imelised ja täiesti oma raha väärt. Dove tooteid olen aastaid kasutanud, sest mulle meeldib, et nende seepides ja dušikreemides on niisutajaid ja ma ei pea eraldi ennast kreemitama. Aga seda, et ma omadega Pantene šampoonideni jõuan, poleks ma osanud oodata.
Kirjutasin kevadel mitu postitust sellest, kuidas mu juuksevärv ei püsi ühegi peene šampooniga, mis lubab seda säilitada. Proovisin erinevaid ja tulemuseks oli see, et mu juuksed muutusid karuseks, takkuseks ja tuhmiks ning kuivaks. Lõpuks otsustasin, et vahet pole ja ei hakka enam oma närve värvitud juustele mõeldud šampoonidele kulutama, kuna ilmselgelt need mu punast värvi ei hoidnud. Mõtlesin, et see on nüüd mu elu, hakkan lihtsalt iga kord juukseid värvima, mitte ainult väljakasvanud osa. Nii ma valisingi Pantene šampooni.
Pantene šampoone kasutasin ma kunagi teismelisena päris palju. Ja ka siis need meeldisid mulle. Ausalt, ma isegi ei tea, miks ma nende kasutusest loobusin. Võimalik, et keegi ütles, et need pole juustele head või reklaamiti mulle mõnda teist toodet. Nii ma siis kakskümmend aastat ei kasutanudki neid. Miks ma uuesti julgesin proovida, oli ühe neiu TikTok, kes ülistas Pantene üht juustesse jäetavat hooldusvahendit. Eestis seda paraku ei müüda, aga leidsin midagi sarnast ja mulle meeldib, teeb juuksed pehmeks ja säravaks, jätmata neid samas raskeks ja rasuseks.
Nii et sellised lood mul siin seoses majanduskriisiga toime tulemisega.
P.S. Olin selle postituse valmis kirjutanud ja mõtlesin, et teen nädalavahetusel pildid, et need juurde lisada, kui sain pangalt kirja, et intress jälle tõuseb ja kodulaen on nüüd 398 eurot. Poolteist aastat tagasi oli 260. Ausalt, ajab ikkagi vihale küll!
Kommentaarid
Postita kommentaar