See ei ole postitus "mida naised tegelikult tahavad". Aga selles mõttes on see küll postitus, et "ma tegelikult ei tea, mida ma tahan".
Kui ma psühholoogi juures käisin, siis ta küsis, et millist suhet ma tahan. Ja mina siis, nagu pähe õpitud luuletust ette kandes loetlesin asju, mida ma tahan. Ainult, et siis mitu päeva hiljem, inspireerituna ka Malluka külaskäigust, hakkasin mõtlema, et kas ma siis ikkagi tegelikult tahan seda, mida ma arvan ja väidan, et ma tahan. Sest, kui ma olen endaga aus, siis minu käitumine ja valikud, seda tahtmist ei toeta. Ja tegelikult see on väga keeruline küsimus, et mida ma tahan. Sest enda sisse on selles mõttes jube keeruline vaadata, kui sa ei tea, kui palju sellest, mis su sees on, on mõjutatud kultuurist, kasvatusest, keskkonnast, fantaasiast ja muudest pisidetailidest, millele ei ole isegi võimalik tähelepanu pöörata.
Sest ma olen ju alati arvanud, et ma tahan sellist klassikalist, traditsioonilist monogaamset heterosuhet. Sellist, kus ongi "meestetööd" ja "naistetööd", kus mina olen naine ja mees on mees. Kus me käime tööl ja tuleme õhtul koju, sööme õhtust (mille mina olen valmistanud või tellinud), istume diivanile telekat vaatama (loe: mees istub diivanile, kuni mina koristan laua ja pesen nõud ja pärast seda ühinen mehega), pärast mida on loomulikult 2,5 korda nädalas seks enne uinumist, nädalavahetusel on koos ühised kodused toimetused, mees peseb auto ja täidab kütusepaagi, mina pesen aknad ja vahetan voodipesu. Laupäeva õhtul on saun ja õlu, mehel oma sõpradega, kui mina oma sõbrannadega joon veini ja keedan moosi. Pühapäeval on lõunani voodis vedelemine ja pärast lõunat viimased toimetused enne uue töönädala algust.
Ainult, et ma ei tea, kust ma olen võtnud selle, et ma seda tahan. Sest ma pole pea kunagi midagi sellist oma elus kogenud. Või noh, mingi versioon sellest oli mu päritoluperes ja mingi versioon sellest oli ka mu enda abielus, aga ma ei mäleta, et selline elu oleks mind kuidagi rikastanud või rahuldanud.
Rikastatud ja rahuldatuna tunnen ma end täna. Ja minu elutingimused on eespool kirjeldatust valgusaastate kaugusel. Praegu ma tulen töölt trenni, trennist koju ja unistan aktiivselt sellest ajast, kui kodus on kõik nii nagu ma hommikul jätsin, et ma ei peaks koristama/nõusid pesema/pesu pesema hakkama, vaid saaks valada endale klaas veini, teha üks juustuvõileib, istuda diivanile ja lugeda/tiktokkida/telekat vaadata. Ma ei tunne puudust suhtlemisest ega sellest, et saaksin kedagi teenindada. Mingi aeg elus mulle meeldis see. Aga siis, nagu üleöö, tuli blokk ette ja ma tundsin, et mul on absoluutne vastumeelsus selle vastu. Umbes nagu oleks mu limiit täis saanud. Limiit koristada, süüa teha, pesu pesta. Õnneks ma pean seda tegema nüüd palju harvem, kuna lapsed saavad paljude kohustustega hakkama ja ei tekita ja nii palju segadust juurde, aga mulle tundub, et seda on ikkagi liiga palju. Ja ma pole naiivne, ma ei arva, et mees oleks kuidagi parem kui lapsed. Pigem raskem. Pigem on mees koormaks, mitte leevenduseks. Sest nagu ma olen aru saanud, siis suurem osa mehi ei märka isegi seda, kui kodu on natuke tolmune või segi, nad ei märka prill-lauda alla lasta ega uriinipiiskasid, mis jäävad keraamikale, nad ei märka kubemekarvu, mis jäävad pärast pesu dušinurka, nad ei märka veerante, mis jäävad kraanikausile pärast kätepesu, nad ei märka veepiiskasid, mis jäävad peeglile, nad ei märka musti sokke ja t-särke pesukorvi pista, nad ei märka uut vetsupaberi rulli õiget pidi hoidjasse panna, nad ei märka leivapuru ära koristada, nad ei märka nõudepesumasinat peale panna, kui see täis saab või puhtaid nõusid välja võtta, kui see on programmi lõpetanud, nad ei märka pesu pesema panna, kui pesukorv on täis ja neil puhas pesu otsas, nad ei märka koju uut pakki piima ega sinki osta, kui eelmine on otsakorral. Ma ei kirjuta seda ette heites, ma saan aru, et meestel aju töötabki teisiti, ühedimensiooniliselt, aga see pidev emotsionaalne koorem, mis käib naisena kaasas, kui sa tahad, et kodune elu sujuks, see väsitab ära. Ma tahan ka lihtsalt olla ja mitte mõelda kahe inimese eest. Mitte mõelda, et okei, ma pean talle ütlema, et ta paneks nõudepesumasina tööle ja pärast võtaks nõud välja, et ma pean talle meelde tuletama, et ta viiks prügi välja ja paneks prügikasti uue koti, et ma pean talle mainima, et kui ta joob viimase piima ära, siis ta ostaks uue või ütleks mulle, et ma tooks uue, et ma pean jälgima, kas tal on piisavalt puhast pesu, et ma pean iga kord vestu minnes tegema selle ekstraliigutuse ja prill-laua alla laskma, kui ma ei taha pissisele külmale potile maanduda, et ma pean duši alt ära noppima kellegi krussis kubemekarvu, sest see vaatepilt on minu jaoks lihtsalt rõve. Ma olen seda teinud suurema osa oma elust. Mu limiit on täis.
Ainult, et mu sees on miski, mis mulle sosistab, et see, mis mul täna on, pole täiuslik ja mul on vaja tahta midagi muud ja kui mul see miski muu lõpuks on, siis on kõik super. Ja ma usun seda. Ma usun seda sosinat, sest kõik teised mu ümber näivad rikastatud ja rahuldatud, kuna neil see asi, mida ma arvan, et ma tahtma peaks, on olemas. Ja mulle öeldakse, kas just otse või läbi lillede, et see, mis mul on, ja mis mind õnnelikuks teeb, ei ole päris, see pole jätkusuutlik, sel pole tuleviku, "mis teil üldse ühist on?". Mõnedel päevadel ma usungi seda. Enamikel päevadel ma usun seda. Ja siis ma olen õnnetu ja mossitan. Mõtlen, et ma ei taha ju seda.
Aga ma ei tea, kas ma ei taha seda. Sest ma mõtlen, et kui ma päriselt ei tahaks, siis ma ju lõpetaks ära, siis ma ju leiaks midagi muud, siis ma ju ei taluks seda, ei rõõmustaks selle pärast. Sest ma olen seda talunud ja selle tõttu rõõmustanud juba aasta aega. Nii kaua pole ma talunud ja rõõmustanud juba ammu kellegi pärast. Võibolla ma siis ikkagi tahan seda. Või siis ma tahan seda praegu. Ja praegu talun ning rõõmustan, aga näiteks aasta pärast enam ei talu ja rõõmusta, siis tahangi midagi muud.
Ja ma arvan, et see on ka okei. Mitte teada, mida sa tahad.
Kommentaarid
Postita kommentaar