Epp kirjutas toreda postituse oma kodumaast, tuues välja, et eelarvamused on visad kaduma, ka siis kui inimestel on nina all tõestus vastupidisest. Harimatud kassapidajad, varastavad ukrainlased, ihned mulgid ja ülekaalulised suurpereemad. Eelarvamustest olen ma kirjutanud palju, aga see on jäänudki ja jääbki hüüdja hääleks kõrbes. Inimesed armastavad oma eelarvamusi, see pakub neile turvatunnet. Las nad siis olla. Mul endal on ju ka omad eelarvamused, nagu meil kõigil.
Epu postitus tuletas mulle meelde selle, kui väga mina Ameerikat armastan. Kuigi ma pean vist täpsustama, et ma armastan kirglikult New Yorki. Minu jaoks oli eluunistus sinna reisida ja kuigi sellest on juba viis aastat möödas, siis ma olen siiani sillas. Enne reisi hoiatasid heatahtlikud inimesed mind küll. Ütlesid, et üks rõve koht on, ära mine. Must, lärmakas, helireostus, ülbed inimesed, kuritegevus, kallis, vastik toit ja mida kõike veel. Eks ma muidugi kartsin seda, et mu visioon, mu nägemus, mu unistus puruneb, kui ma pean reaalsusega silm-silma vastu olema. Minu peas on New York see, mida ma filmidest olen näinud - glamuurne, kiire, vaimukas.
Ainult et koha peal oli kõik veel parem kui ma ette olin kujutanud. Ma olin konstantselt vaimustuses. Mul silmad särasid, ma õitsesin, ma olin lummatud ja ekstaasis.
Pakse ma Ameerikas ei näinud. Olid küll mõned ülekaalulised, aga mitte rohkem kui meil Tallinna tänavapildis. Minu tähelepanek oli, et vaesemates linnaosades on pakse rohkem. Manhattanil neid minu meelest polnudki. Minu kogemus oli, et tervislik toit on kallim, kui kiirtoit. Kuigi ma usun, et kui seal elada, siis leiab kindlasti ka võimaluse tervislikult ja soodsalt toituda. Mina kahe nädala jooksul seda võimalust välja ei nuputanud. Ma ei saa ka seda öelda, et portsjonid oleks eriliselt suured olnud. Täiesti tavalised. Mina ise sõin USAs peamiselt pitsat. Sest see lihtsalt meeldib mulle kõige rohkem.
Müra häiris mind täpselt ühel korral. Häiris nii palju, et mul hakkas füüsiliselt halb. Aga me olime tol päeval juba pikalt jalutanud, oli palav, ilmselt ma polnud piisavalt vett joonud, lisaks kannatasin ma vertigo käes ja tänaval oli mingi paraad. Muul ajal lärm ei riivanud üldse.
Minu kogemuse järgi oli New York ekstreemselt puhas. Päriselt kohe. Ma ei mäleta, et oleks kusagil prügi vedelemas näinud. Näiteks London oli täielik prügimägi, tõsiselt rõve. No minu kogemuse järgi, loomulikult. Ühiskasutatavad tualetid olid ebareaalselt puhtad. Ma siiani ei saa sellest fenomenist aru. Kümned miljonid inimesed, tasuta tualetid ja puhtad, valged, värsked. Ma pole ammu käinud, aga palun seletage mulle kuidas näiteks meil Tallinna Bussijaama vetsud, mis on muuseas tasulised, näevad välja nagu Kalkuta kuivkäimlad.
Minu jaoks on siiani hoomamatu see, et keegi ei elanud mul seljas. Tänavad, ostukeskused, metroo oli kogu aeg tuugalt rahvast täis, aga keegi ei tunginud mu privaattsooni. Ma ei saa ikka veel sellest aru. Räägitakse küll, et eestlane on vaikne ja tagasihoidlik, aga ei lähe nädalatki mööda, kui ma poes ostukäruga valusalt vastu reisi ei saaks, või kui keegi mulle varbale ei astuks, või küünarnukiga ribidesse ei paneks. Mu kehal on pidevalt mingid müstilist päritolu sinikad, ja ma tean päris kindlalt, et sidumismängudest ja trennist need sinna sattunud pole. Sellepärast ma ei mõistagi seda, kuidas sellise tohutu hulga rahva seas suudeti distantsi hoida.
Turvaliselt tundsin end seal ka. Mitte, et ma oleks oma rahakotiga vehkinud või ööseti kahtlases piirkonnas hulkunud, aga suures plaanis ei tundnud ma kordagi, et peaks oma käekotist kõvemini kinni hoidma või ennast pättide eest hoidma.
Minu meelest olid inimesed tohutult sõbralikud ja kannatlikud. Imeline oli see, kui kohalikud ise juurde astusid, kui nägid, et sa oled eksinud näoga või uurid linnakaarti. Inimesed tulid jutustama, kui me metroos sõitsime, pargis lõunat sõime, poes kaupa valisime, muuseumi järjekorras seisime.
Ma tundsin iga oma ihurakuga, et New York on minu linn, et ta on mu kahe käega vastu võtnud, soojalt emmanud ja et ma olen sinna iga kell teretulnud. Ma pole see inimene, kes oleks unistanud mujal elamisest või kes vingub iga asja peale, mis Eestis pahasti on. Mulle meeldib mu kodumaa ja kodulinn. Aga, kui näiteks, saaksin telefonikõne ühelt 90aastaselt, kunstpuusa, klaassilma, lontkõrva ja põiepidamatusega ätilt, kes pakub, et teda hooldaks, vastutasuks 8ruutmeetrine akendeta tuba New Yorgis, ei mõtleks ma kaht sekundit ka ja hakkaks kohe kohvrit pakkuma, nii väga tahan ma selles linnas olla.
Ja selline on minu Ameerika.
Kommentaarid
Postita kommentaar