"Lesk üheks aastaks"

"Lesk üheks aastaks"

John Irving

Eesti Raamat

Nii, olen siin kurtnud pikalt ja laialt selle raamatu üle, aga läbi ta sain ja arvan nüüd ka temast midagi. Tegelikult ju Irving kirjutab kenasti. Tal on omad karakterid ja sündmused, naljakad ja dramaatilised seigad, põnevust, kurbust, ilu ja lootust. Ehk isegi armastust. Samal ajal on ta parajalt nilbe pervert ka ja kas ma teda just misogüünias süüdistama hakkaks, aga naistest on tal minu arvates omamoodi kummaline arusaam. 

"Lesk üheks aastaks" hakkab jutustama lugu noorest poisist, kes veetakse lahutama hakkava abielupaari keerukatesse enesekehtestamisdraamasse. Eddie palgatakse tuntud lastekirjaniku sekretäriks, kuigi kohal selgub, et pigem saab temast kirjaniku autojuht, kuna kirjanik ise armastab liiga palju õlut juua ja seetõttu on tema juhtimisõigusi piiratud. Lisaks ilmneb, et kirjanik nii väga kirjutamisega ei tegelegi, kuivõrd peab üht armukest teise järel. See ongi põhjus, miks lahutus päevakorral on. Samas aga ei soovi mees lahutades oma lapse hooldusõigusest ilma jääda, mistõttu loodab ta, et tema noore autojuhi ja abikaasa vahel ka afäär algaks. Naine, kes leinab oma koledal kombel hukkunud teismelisi poegi ning on abikaasa poolt hüljatud, leiabki mingit sorti lohutust kuueteistaastase poisi kiindumusest enda vastu. Noormees aga võtab selle suveromaani endale terveks eluks kaasa ning veedab kogu elu armastades endast 23 aastat vanemat naist. 

Ainult, et see lugu ei ole sellest noorest mehest, kes raamatu lõpuks on viiekümnendates aastates vanapoisiks saanud. See lugu on hoopis lastekirjaniku ja tema abikaasa tütrest, kes oli vanemate lahutuse ajal neljane. Tüdruk sünnib, kuna murest murtud isa soovib endale meeleheitlikult veel üht poega hukkunud poegade asemel. Tema naine on aga otsustanud, et tema armastus sai poegade surmaga otsa ja kuigi ta võib mehe meeleheaks veel ühe lapse saada, siis see laps jääb ema armastusest ilma. Naine tunneb, et ta ei elaks üle veel ühe lapse kaotust ning seetõttu ei luba tal end oma lapsesse kiinduda. Seetõttu polegi tal keeruline oma nelja-aastane maha jätta ning tema elust kaduda. Loomulikult jätab emast ilma jäämine tütresse sügava jälje ning kogu oma elu otsib ta oma ema ning otsib põhjuseid, miks ta ema ta hülgas ning miks ta pole oma tütre käekäigu vastu huvi tundnud. 

Ootuspäraselt sirgub ka tüdrukust kirjanik. Oma raamatutes kirjeldab ta läbi kõverpeegli ennast ning oma suhteid teistega. Tema kirjanikukarjäär viib ta lõpuks kokku ka mehega, kes oli tema ema armuke sel suvel, kui ema otsustas oma tütre hüljata. Mehega kohtudes loodab ta, et mees räägib talle midagi tema emast, et ta sellest naisest lõpuks midagi ka teada saaks. Kuna mees on kogu enda isiksuse ning karjääri ülesehitanud sellele, et ta oli varajasest nooruses keskealise naise armuke, siis on tal naise ema kohta tütrele nii mõndagi rääkida. Muuhulgas ka seda, kus tütar oma ema leida võiks. Seda infot naine ei kasuta, kuna mõtleb, et see on siiski vanema kohus oma lapse vastu huvi ilmutada, mitte lapsel vanema. Nii otsustab ta lõpuks oma elu edasi elada, läheb mehele, saab lapse ning jätkab oma kirjanikukarjääri nii hästi kui ta seda oskab. 

Kirjanikul on voli oma karakterid panna käituma nii nagu tema heaks arvab. Lugejana võin ma arvata igasuguseid asju. Näiteks seda, et ma ei usu eales, et naine tahaks voodisse minna poisiga, kes meenutab talle tema enda lapsi. Või et naine hülgaks oma lapse ja aastakümneid tema käekäigust mitte huvi tunda. Või et isa sooritaks enesetapu, kui kuuleks, et ta tütar on alandaval moel vägistatud ja läbi pekstud. Irving ise kirjutab sellest ka. Et lugejad kipuvad oma kogemusi võtma universaalsena ja kui nad on midagi kogenud või midagi kogenud pole, siis eeldavad nad, et teistlaadi kogemused on võimatud. 

Tegelikult olen seda ise ju ka nii palju oma blogis näinud. Kui kirjutan oma kogemusi oma arvamust ja tundeid, soove ning unistusi, siis ikka ja alati leidub neid, kes tulevad ütlema: "aga mul on hoopis nii..." Cool story! Vabandust, et ma oma looga siin üldse interneti risustasin. Lugemine ja lugude kuulamine minu meelest seda just õpetabki, et elul ei ole piire ega reegleid. Ilukirjandusele ette heita seda, et see pole realistlik, päriselt? Elu ei ole realistlik. Elu pole loogiline. Ükskõik kui jaburaid lugusid kirjanik ka välja ei mõtleks, need ei tule ligilähedalegi tõsielulugudega, mis inimeste sees elavad. Tavaliselt kipub just ilukirjandus olema liiga ilus, struktuuriga, põhjuse ja tagajärje seosega. Tegelasi tabavad mingid sündmused, mis viivad edasi järgmiste sündmusteni ning lõppu võib tihti juba algusest aimata. Aga tõsielus? Mulle näib, et ilukirjandusse põgenetaksegi selleks, et tõsielu kaootilisusest ning mustripuudumisest hinge tõmmata.