Südamevalu

Mu südames on valu. Ei, mitte murtud süda, päriselt on füüsiline terav valu, mis kiirgab õlga ja selga. Sügavalt hingata ei saa, valu lööb hinge kinni. Ma ise kahtlustan, et see võib lihasvalu olla, ehk tõmbasin trennis midagi ära ja peaks natuke joogat tegema ning ennast paika tagasi ragistama. Aga kuna see mul nüüd juba neljas päev järjest on ja tundub, et süveneb, siis mõtlen igasuguseid asju.

Noh, mul on ju geneetiline soodumus südamehaiguseks. Isapoolne vanaema suri 55aastaselt, sest südameklapp ütles üles. Isa suri infarkti 55aastaselt. Mul on juba aastaid kõrge kolesteroolitase. Võib ju vabalt olla, et süda hakkab üles ütlema.

Loomulikult võib see olla ka midagi triviaalset, nagu näiteks ärevus või Covid. 

Arstile kirjutasin ka. Igaks juhuks. Südamerahuks. Ma muidugi ei tea, mis sellest tuleb. Uus on see arstile kirja saatmise jäneseurg minu jaoks. Äkki läkski see kiri nagu kiri Jõuluvanale kuhugi musta auku. Mures ma otseselt pole. Päriselt ma ei usu, et midagi tõsist on. Ebamugav on lihtsalt. No kujuta ette, et sa iga kord sügavamalt hingates tunned teravat valu vasakul rindkeres, valu on nii tugev, et hingetõmme jääb poolikuks, kuna sa ei saa. 

Aga võibolla see ongi see, millest kõik kogu aeg räägivad - vanadus. Noh, et kui sul neljakümneselt midagi ei valuta, siis oled juba surnud. Ilmselgelt ma veel surnud pole ja teispoolsusest seda postitust ei kirjuta. Kuigi, ega minuga ei tea ju, ette kirjutaja nagu ma olen. Kuni need postitused lugejani jõuavad, olen ehk juba ammu maha maetud ja ussikeste poolt seeditud. 

Surma ma ei karda. Ei usu, et see hullem on kui elu. Aga seda mõtlen küll, et mis minust maha jääb. Õigemini, et mis mälestuse ma jätan. Varem ma kartsin, et ma ei jätagi mingit. Sellest sain üle. Perekool on süüdi. Ma mõtlen, et kui seal lugejad mind igatsesid, kui ma mõnda aega vaikne olin, siis keegi vast ikka mäletab, et oli kord üks selline blogija. Lisaks on see, et oma isast mõtlen ma palju. Mitmeid kordi nädalas ikka, kuigi ta on nüüdseks juba 10+ aastat mulla all. Teistele inimestele mõtlen ka, kes mul kunagi on olnud. Kõik ei pruugi isegi surnud olla. Me tegelikult ilmselt lõpuni ei adu, kui paljudele me endast mälestuse jätame. Ja selleks ei peagi ma ei tea mida tegema. Mõni lahke sõna, mõni karm sõna, mõni lahke pilk või puudutus. Mõne inimese embus jääb aastateks meelde. Nii et ma arvan, et pole isegi ülemäära enesekeskne, kui olen veendunud, et mind ei unustata niipea. 

Aga seda ma mõtlen küll, et ma tahaks andekam olla. Kohe märkimisväärselt andekam. Niimoodi, et inimestel on kahju, kui mind enam pole. Et nad tunneks puudust mu loomingust. Mu kirjutistest, videoklippidest, fotodest. Sest originaalne ma pole, sellega ma olen leppinud. Aga mulle meeldib mõelda, et natuke andekas ikkagi olen. Kuigi ka selles pole ma lõpuni veendunud. Palju on siin tegemist andekusega ja palju on mu loomingu taga tuima tööd? Ma teen neid asju, sest nende tegemine pakub mulle naudingut ja rõõmu. Ja nii isekas olen ka, et ma soovin, et see mida ma teinud olen, tooks rõõmu ja naudingut ka teistele, kes seda näevad ja kasutavad. Mul on see üks naeruväärne fantaasia, et ma soovin, et mõni üksik mu jälgijast vahel mõtleks, et ta tahab elada mu ajus, sest see on üks maagiline paik. Samas kardan, et kui keegi ka kunagi nii mõtleb, siis seda, kes seda mõtleb ma valida ei saa, ja kui saaks, siis neid inimesi ma oma ajju elama ei kutsuks. 

Väärtusetustunne minus paneb mind mõtlema, et kas nii arutleda on üldse viisakas ja ilus. Tundub vale. 

Võibolla minu andekus ja mälestamisväärsus ei seisnegi selles, mida ma teen. Ehk seisneb see hoopis selles, milline ma olen. Psühholoog on mitu korda mulle öelnud, et see on märkimisväärne, et ma nii otse ja sügavuti oma mõtteid väljendan ning lahkan. Mulle on teisedki maininud, et sa lähed kohe tõsiste teemade juurde ja hüppad tavapärasest viisakusvestlusest üle. See on ka põhjus, miks ma suuri kogunemisi pigem väldin. Kuigi mõte sellest, et tulla ja olla koos blogijatega ning neid näha, katsuda ja nuusutada, ahvatleb mind veidi, siis ma pelgan, et ma kas kohutan inimesi oma liigse avameelsuse ja suurte küsimustega, või tunnen ma ise pärast, et kõik see sisutühi pinnapealne pläkutamine pigem röövis, kui rikastas. 

Samas oli Kariniga koos jalutada ja vestelda kosutav ja rikastav. Ta küsis just neid raskeid ja sügavaid küsimusi. Näiteks jumala kohta. Et kas ma veel usun. Ja vastasingi ausalt, et ma ei tea, mida ma usun. Midagi ma usun. Usun, et keegi mul silma peal hoiab, sest elu sujub sageli soodsalt. Ratsionaalne osa minust arutleb, et kuna keegi justkui mind hoiab ja juhatab, siis ei saa see olla juhus, vaid selle taga peab olema intellektuaalne jõud. Kuigi see mõte mulle tingimata lohutust ei paku. Nägin üht mõtet jumalasse uskumise kohta ja olen seda enda sees mõnda aega juba kandnud. Üks noormees ütles, et tema ei usu jumalat, kuna kõik probleemid, mida jumal lahendada saaks, on tema enda loodud. Mis on väga sarnane mu enda järeldustele. No näiteks see, et jumal taunib erinevaid inimlikke nõrkusi ja innustab täiuslikkuse poole püüdlema, karistades ning häbistades neid, kes neis püüdlustes haledalt läbi kukuvad, samas on tema inimliku ebatäiuse taga. Kui ta on jumal, saaks ta selle puudujäägi likvideerida. Aga ta saaks nagu mingit haiget rahuldust sellest, et inimesed tõmblevad ja tunnevad ennast süüdi, kui nad ei jõua seatud latini. See on lihtsalt õel. Sellepärast ma ei tea mida uskuda. 

Kuid inimesed loovad kauneid asju. Käisin esimest korda elus lõpuks Kadrioru valgusshowd vaatamas. Mulle meeldis. See polnud üldse selline, nagu ma seda oma peas ette olin kujutanud, aga ikkagi meeldis. Rahvast oli palju. See mulle ei meeldinud nii väga. 

Irvingu "Lesk üheks aastaks" hakkasin lugema. Ta kirjutab hästi. Kuigi ma natuke torisen temaga. Kirjutab asjadest, mis mulle uskumatuna näivad. Pean endale meelde tuletama, et ma kõike ei tea. Iga elatud aastaga mõistan, kui vähe ma tegelikult ilmaelust tean, kui vähe ma olen tegelikult kogenud, kui vähe olen kuulnud inimeste lugusid, kui turvalist elu ma elan, pooli muresid tundmata. Ma ei tea midagi lapse kaotusest. Mitte üheski staadiumis. Hoian pöialt, et nii see jääkski. Aga kui paljud on. Mulle tundub, et pea kõik inimesed on seda mingis versioonis kogenud. Lapsevanemad, kes kuidagi eostada ei suuda. Vanemad, kes elavad üle raseduse katkemise, kas looduse poolt või muudel põhjustel. Vanemad, kelle laps on surnult sündinud. Vanemad, kes on pidanud oma beebist loobuma. Vanemad, kelle laps on õnnetuse tagajärjel elu kaotanud. Vanemad, kelle laps on õnnetuse tagajärjel kaotanud elamisväärse elu. vanemad, kelle teismeline valede sõprade seltskonda kaob. Vanemad, kelle noor liiklusõnnetuses elu kaotab. Vanemad, kelle laps teise linna või riiki kolib. Vanemad, kelle lapsed nendega ei suhtle. Ma ei tea sellest mitte midagi. 

Ma olen elus ainult südamevalu kogenud. Ja sedagi mitte kõigis selle vormides.