Tänulik

Eile hommikul mõtlesin sellele, kui tore ikkagi on see blogija elu. Ei, ma tõsiselt räägin, sarkasmita. Tänu blogile on mul oma turvavõrgustik ja kommuun. Kui seda poleks, siis oleks ikka väga keeruline olnud usust lahti ütlemise järel. Aga nüüd on nii, et ma saan kogu aeg lugejatelt kirju ja sõnumeid, mind kutsutakse kohvikusse ja külla, antakse nõu ja tehakse komplimente. Näiteks hiljuti üks lugeja ütles, et talle meeldib, et mu postitustel on alati hoolikalt valitud pildid. See oli nii armas tähelepanek, sest pildid on mulle endale ka hästi olulised. Kui siin mitmed lugejad mainisid, et nad ei näe üldse pilte, siis tundsin, et olen oma lugejaid alt vedanud.

Ma saan aru, et avalikult blogimise juures on ka varjukülg. Ikka on neid, kes kritiseerivad või kes blogijale halba soovivad. Ilmselt on ka neid, kes vaimselt ebastabiilsed ja kes tunnevad, et kuna blogija avameelselt kirjutab, siis tunneb teda ning tal võib tekkida tunne, et blogija on tema isiklik sõber ning sealt edasi on ka jälitamised ja igasugu muud kahtlased lood. Kui blogijal on lapsed, siis on ka nemad negatiivse kriitika osas haavatavamad. Seetõttu pole ime, kui mõned otsustavad, et nemad ei suudaks kunagi olla koos blogijaga, kes oma elu avalikult lahkab. 

Loomulikult on blogijaid ju erinevaid. Ja ka see, mida ja kui palju ning kuidas nad oma elu jagavad, on erinev. Blogijana on mul endal ka teisi lugedes vahel see tunne, et appi, ma ei kirjutaks kunagi sellistest asjadest. Sellepärast mõistan, et ka mind loetakse puhuti nii, et jube, küll alles avameelitseb. Meil kõigil on mingi oma piir, mida me ei ületaks. Mulle näib, et see piir võib ka aja jooksul ühes või teises suunas nihkuda. Mina olen oma piiri nihutanud samaaegselt mõlemas suunas. Näiteks lastest ma pigem ei kirjuta ja veel vähem jagan nende pilte. Ka oma armuelu jagamist olen kõvasti tagasi tõmmanud. Teisest küljest kirjutan liigagi detailselt oma sisemistest võitlustest ja mõtisklustest. 

Sattusin siin eelmise nädala lõpus ühele lugejakirjale. Ma arvan, et ma vist isegi blogisin sellest kirjast tookord, kui see mulle saadeti. Lühidalt oli olukord see, et üks mees, kellega ma olin põgusalt suhelnud ja ühel kohtumisel käinud, luges minu tagasisidet selle kohta ja see haavas teda tohutult. Haavas sellevõrra, et ta aasta pärast postitust saatis mulle 2000 tähemärgist koosneva kirja. Selles kirjas lahkas ta põhjalikult, kuidas ma olin talle ülekohut teinud ja kui ebameeldiv tal oli enda kohta selliseid asju lugeda, rääkimata sellest, et minu postitus kajastas ainult minu seisukohta ega põhjendanud tagamaid, miks ta käitus nii nagu käitus. Ja ma mäletan seda tunnet, kui ma selle kirja tookord sain. Kuna ma ju blogin ära ja siis unustan, pidin minema ja üles otsima originaalpostituse, et üldse aru saada, millest see mees räägib. Igatahes, minu meelest oli see natuke napakas ja noh, tobe. Aga nüüd, kui ma lugesin seda tema kirja uuesti, siis oli mul enda käitumise pärast piinlik. Ma saan aru, et mul on õigus oma blogis kirjeldada sündmuseid nii nagu ma neid tajun, ja kuna ma teen seda enamasti ikkagi anonüümselt, siis ei tohiks keegi mainekahju kannatada. Samas, ma vist olin ikkagi väga julm, kui see inimest niimoodi aastateks piinama jäi. Ma loodan, et ta on tänaseks sellest üle saanud. 

Sõnal on jõud. Isegi tähtsusetu blogija sõnal. Vahel ma unustan.