Kas sa tead seda tunnet, mil sa pead valima, kas olla õnnelik või lasta kellelgi teisel õnnelik olla? Kui sa pole ülemõtleja, siis on võimalik, et see tunne on sulle võõras.
Aga näiteks hiljuti oli mul jälle see valik. Kas hoida suu kinni ja lasta teisel olla õnnelik, või teha suu lahti ja loota, et sa kunagi edaspidi oled tänu sellele veidi rohkem õnnelik. Ja eks alati saab ka suud lahti tehes valida, kuidas sõnad su seest tulevad. Sageli on see, kuidas sa midagi ütled, olulisem, kui see mida sa ütled. Ma mõtlesin täitsa hoolega, et kas on üldse mõtet. Ma tegelikult ei usu, et mu ütlemine midagi muudab. Üldse. Midagi. Ei muuda seda, mida ütledav tunneb või kuidas ta edaspidi käitub. Ei muuda ka minu enesetunnet. Ma tean, et ma saan ehk korraks mingi rahulduse sellest, et ütlesin, aga ega mul pärast parem pole. Enamasti ma valin selles olukorras selle, et olen üldse vait. Iga kommentaar ei vääri vastust. Aga siis seekord ma otsustasin, et ma ikkagi ütlen. Püüdsin panna rõhku sellele, et kuidas. Et mu vastus oleks pehme ja kerge. Kuigi ma tean, mis tunded mul tegelikult seal taga olid. Ja kui ma ise oma vastust nüüd takkajärgi vaatan, siis ma mäletangi ainult oma tunnet. Tunne ei olnud kerge ega pehme.
Isekal moel tundsin suurt kergendust, kui ma nägin kaasblogija reaktsiooni, mis oli üks-ühele minu reageeringule. Ma ei pidanud ta blogis isegi kommentaariumisse minema ja kommentaare lugema, et aru saada, millest, õieti kellest ta räägib. Mina olin argpüks. Vältiv, nagu ma olen. Mina valisin olukorra üle naermise, sest ma tean kui mõttetu on piike murda, aga piigamurdmisturniiri pealt vaadata oli kirjeldamatult vabastav.
See läheb nüüd ilmselt üsna inetuks, aga ma päris sageli mõtlen tema kaasale. Tunnen kaasa, kui te just mu käsi väänama peate. Loomulikult ma ei tea, kuidas päriselt seal lugu on. See on ju umbes nagu ma üks kord vanalinnas elades pärast tööd koju läksin ja ühe akna alt mööda kõndides nägin pealt mehe ja naise kirglikku "vestlust". Naine, kätega vehkides, "selgitas" oma seisukoha, nõudis vastuseid, süüdistas, anus. Mees, pisut vähem kätega vehkides, andis alla, "ütles", et sa ei kuula mind üldse, sa oled juba oma arvamuse kujundanud, sa kuulad mingeid jutte, mis tõele ei vasta. Mees kehitas õlgu, rehmas käega ja pöördus minekule. Naine tormas talle järele, teda õlast kiskudes, millele mees vastas naise eemale tõukamisega. Stseenid ühest abielust. Ma ei tea ju mis seal tegelikult toimus. Kas nad olid üldse paar või olid õde-venda. Kas nad üldse vihaselt häält üksteise peale tõstsid, või oli see hoopis nende mingi nali. Võibolla oli hoopis naine see, kes aru pidi andma ja mees ei jaksanud enam ta pooltõdesid ja luiskelugusid kuulda. Mina nägin läbi akna pool minutit kestvat pantomiimi ja mõtlesin sinna loo juurde. Nii nagu ma olen näinud killukesi tema suhtest ja sinna loo juurde mõelnud. Loo, milles ma kaasa tunnen.
Tunnen kaasa, sest ma tunnen kaasa endale, kui ma olen tema ohvriks osutunud. Tunnen kaasa ka teistele, kes aegajalt tema ohvriks osutuvad. Ja muidugimõista mõtlen ma siis, et ilmselt on kaasa Stockholmi sündroomiga ohver, kes on olukorraga nii kohanenud, et ta peab seda kiindumuseks. Või, mis on arvestades põlvkonna esindajat, pigemini suhtumise ja valikute küsimus. Oledki harjunud, ei pööra enam tähelepanu. Vaikiv põlvkond. Nii nagu eelnimetatud piigiga rüütliplikat tema enda platvormil vaigistada püüti - oh, mis sa hakkad; ära pööra tähelepanu; unusta ära; las ta teeb, mis tahab, ära lase ennast häirida. Tegelikult ju peaks ennast häirida laskma. Kus me praegu oleks, kui enamik arutleks, et mis sa hakkad, ära võta südamesse. Muutused algavadki üksikutest julgetest.
Kommentaarid
Postita kommentaar