Ma tahan jagada üht lugu. See pole minu lugu, aga ma olen seda viimase aasta jooksul kuulnud mitmes eri versioonis ja moel ning kuigi ma juba tean, kuidas see lõppeb, kuulan ma seda iga kord hea meelega, sest kuigi õpetus selle taga on väga lihtne ja enesestmõistetav, siis vahel ma unustan need lihtsad tõed sujuvalt ära ja on hea, kui neid mulle meelde tuletatakse. Ning kuna see lugu on mind sel aastal palju aidanud, siis ehk leiab vähemalt üks mu lugejatest ka sellest loost mingit lohutust või julgustust. Ja kui mitte, siis on see lugu vähemalt siin ja ma ise leian selle uuesti, kui ma jälle ära unustan.
Lugu ise on järgmine.
Isa kingib oma tütrele kooli lõpetamise puhul perekonnale kuuluva vana kella. Ta ütleb, et enne kui sa seda kella kanda hakkad, tahan ma, et sa lähed pandimajja ja küsid palju see kell väärt on. Tütar lähebki järgmisel päeval pandimajja ja pandimaja omanik vaatab kella hoolikalt ja vastab, et kuna kell on vana, selle sihverplaadiklaasil on kriimustused ja ilmselged kulumisjäljed, siis tema ei saa selle eest rohkem kui 50 eurot pakkuda. Tütar tänab ja lahkub. Helistab isale ja räägib, mis juhtus. "Ole nüüd hea ja mine kullassepa juurde selle kellaga ning küsi palju tema selle eest pakub," vastab isa. Tütar läheb kellaga kullassepa juurde. Kullassepp uurib kella ja ütleb, et tegemist on väärtusliku eksemplariga, pöörab tähelepanu detailidele ja kalliskividele, mis kella väärtust tõstavad. Kullassepp pakub kella eest 500 eurot. Tütar tänab ja lahkub. Helistab isale ja räägib õhinal, mis juhtus. "Väga hea," vastab isa" nüüd ma tahan, et sa selle kella viid antiikkaupmehe juurde ja küsid temalt, mis tema selle väärtuseks pakub." Tütar lähebki kellaga antiikkaupmehe juurde ja küsib tema arvamust. Kaupmees uurib kella, ütleb, et ta pole ammu midagi nii haruldast näinud ja palub kell tema kätte jätta, et ta saaks selle kella tausta korralikult uurida ja siis selle õiglase hinna määrata. Tütar jätabki kella tema juurde ja läheb järgmisel päeval tagasi. Kaupmees ütleb, et midagi nii hinnalist pole ammu tema juurde toodud, kiidab kella kvaliteeti ja räägib selle ajaloost ning põhjustest, miks kella väärtus tema jaoks nii kõrge on. Antiikkaupmees ütleb, et tema pakuks selle kella eest 15 000 eurot. Tütar tänab ja lahkub. Helistab isale ja ütleb, et sa ei usu mis just juhtus ja kui palju mulle kella eest pakuti. "Olgu see sulle õpetuseks," vastab isa, "et kui sa elus tunned, et sind ei väärtustata, siis pole asi selles, et sa poleks hinnaline, asi on selles, et sa oled lihtsalt vales kohas. Mõned inimesed teavad küll su väärtust, aga soovivad sind ära kasutada ja panna sind oma väärtuses kahtlema. Siis tuleb sul lihtsalt püsti tõusta ja sealt lahkuda. Sa ei pea oma väärtust tõestama inimestele, kes seda ei näe või näha ei soovi. Pea meeles, et kusagil on inimesed, kes näevad su väärtust ja kohtlevad sind vastavalt sellele."
Ja ma tean, et see on iseenesest mõistetav ning mingit ilmutust siit ei tulnud, aga kusagil mujalt jäi mulle ka meelde see mõte, et neljakümnendatel hakkad sa asju lõpuks mõistma. Enne olid küll teadmised, aga neljakümnendates on sellevõrra elukogemust kuhjunud, et sa saad lõpuni aru. Sest ma ei tea, kuidas teil, aga mul on päris tihti elus ette tulnud seda, et mõnes kasutatud riiete poes või uuskasutuskeskuses avastan riideeseme, raamatu või meene, mis on müügil sandikopikate eest, vaid sel põhjusel, et hinna üle otsustaja ei teadnud eseme tegelikku väärtust. Ese ei muutnud oma väärtust, ta oli lihtsalt valede inimeste kätes.
Kommentaarid
Postita kommentaar