Aasta alguses, kui ma oma viinamarju sisse kühveldasin, soovisin ma muuhulgas endale uusi sõpru. Sõpru on uusi tekkinud ja osad vanad on ka veel alles. Ning kuidagi on nii läinud, et mai kuust alates olen kõvasti võõrustanud. Olen küll püüdnud seda asja vaos hoida ja ise ka vahel ennast külla sättinud, aga ikkagi on tulnud vähemalt korra nädalas lastele öelda, et täna tuleb mul sõber külla. Ilmselt on see segadusttekitav, kui ma vahel ütlen ka kallima kohta, et "sõber" tuleb, aga noh, ei väändu mu keel teda õige nimega nimetama.
Nii juhtuski, et kui ma laupäeval koristasin ja kooki küpsetasin, küsisid pojad, et kas mu sõpradel oma kodu polegi, et kogu aeg minu juures jõlguvad.
Ausalt öeldes ma üldse ei saa aru, millest see jaur. Minu meelest peaks nad just või sees olema, et ma vähemalt korra nädalas ei sunni neid koristama ja ise koristan, lisaks teen süüa ja kooki. Ükski mu külaline pole ka nendega hirmsasti kontakti otsima asunud. Ja kõige toredam on selle juures see, et kui meil vahel keegi ei käigi, siis istuvad nad täpselt samamoodi oma toas ja ilmuvad sealt ainult kord kolme tunni jooksul välja. Külalised näevad mu arglikku kassi ka rohkem, kui poisse. Täpselt nii nagu minagi.
Päris ausalt, mulle meeldib võõrustada. See on mul juba lapsepõlvest sisse jäänud suur unistus, et mu kodu on selline, kuhu kõik mu sõbrad võivad kasvõi kümneminutilise etteteatamisega sisse põigata. Kui ma laps olin, siis mu vanematele ei meeldinud üldse, kui ma klassikaaslaseid koju kutsusin. Ma lapsena ei saanud aru, aga praegu arvan, et ema häbenes meie kodu ja kartis, mida meist räägitakse. Osaliselt ma mõistan seda. Ma pole ka tahtnud eriti kedagi külla kutsuda, kui ma ise end oma kodus just supermugavalt ei tunne. Aga elu on õpetanud, et tavaliselt oleme enda kodu suhtes kriitilisemad ja teame igat puuduvat liistu ja viltust tapeedimustrit, aga see kes korra läbi astub ei märka neid asju või ei pööra neile tähelepanu. Ainult üht asja kipuvad külalised küll tegema. Nad leiavad alati üles su kodu kõige tolmusema nurgataguse või diivanialuse. Nad ei pruugi märgata lage, mis pähe on varisemas, aga nad tingimata kukutavad viinamarja diivani alla tolmurullide sisse või küsivad sult pleedi, mis on kapi kõige tagumises otsas ja kortsus pesemata sokkide all. Ehk et need nurgatagused tasub pigem hoolikamalt üle vaadata ja see lagi, mis kohe pähe kukub, see las olla.
Eriti meeldivad mulle need külalised, kes ennast kohe koduselt tunnevad. Ise kapist lusikaid otsivad, küsivad, et millal kooki pakud, kas me teeme ühed veinid veel. See on mulle, kui võõrustajale, suurim kompliment. Olen ise küll nii külas käinud, et ei julge õieti hingatagi, sest äkki siis mõni hinnaline maal vajub viltu või istun kogemata diivanimustri ebaühtlaseks. Ilmselt mõistate mind, mõni kodu on liiga ilus, aga ta pole kodune ega mugav. Ma tahan, et minu kodu oleks mugav ja mu sõbrad tunneks ennast seal hästi. Sellepärast võtan ma kõik oma kodutud sõbrad suurima rõõmuga vastu.
Aa ja muide, see on mul ka lapsepõlvest sisse jäänud, aga ma naudin seda koristamist pärast külalisi. Asjade omale kohale paigutamist, nõudepesu. Ma ei tea, mis selles on, aga see on kuidagi teraapiline. Õnneks pole tänapäeval enam seda nõmedat kommet ka, et külalised pakuvad ennast koristama, nagu, ära röövi mu rõõmu!
Kommentaarid
Postita kommentaar