Raamatutest

Teate mis? Mulle hirmsasti meeldib kirjutada. Nii väga, et ma praegu istun siin, pean on tühi (seda väidet palun ärge minu suust kunagi uskuge, ma ise ka ei usu, mul pole pea kunagi tühi. Mul on pea liiga täis, nii täis enamasti, et ma ei suuda öösel hästi uinuda ja siis isegi kui uinun, siis ärkan lambist, sest mulle meenus läbi une mingi mõte, mis mind üles äratas. Kui joogas on aeg mediteerida ja oma mõtted puhastada ning koondada kogu tähelepanu ühele mõttele, lähen ma paanikasse, sest kuidas krdi pärast ma seda tegema peaks ei tea, kui mu mõtted elavad oma elu ja ma püüan selle müra sees mingit mustrit ja pidepunkti leida. Ehk et, kui ma ütlen, et mul on pea tühi, tähendab see seda, et mu mõtete pudrus ja kapsas pole ühtegi sellist mõtet, mida annaks viisakaks lõpukirjandiks vormistada.), aga see ei takista mind kirjutamast. Sest mul on vaja. Ma tahan. See on nagu mingi... oh, ma ei saa, mul tulevad ainult pornograafilised kujundid praegu.

Ma tean, et ma alles hiljuti kirjutasin, et ma ei hakka enam pikki raamatuarvustus postitusi kirjutama. Tol hetkel, kui ma seda kirjutasin, oli põhjus minu jaoks väga loogiline. Esiteks see, et ma näen, et kedagi ei huvita. Lugejanumbrid on suht olematud. Ja ma ei kritiseeri kedagi. Ma ju ise ka ei viitsi teiste arvustusi lugeda. Ma valin raamatuid mida lugeda soovituste järgi. Kui keegi, kelle maitse raamatute osas langeb minu omaga kokku, või kes on muidu täiega vinge inimene, ütleb, et "Oh, see raamat muutis mu elu, ma loen seda iga aasta üle ja leian sealt uusi nüansse, see puudutas mind sügavalt, see pani mu nutma, see..." mida iganes. Noh, ja harakas nagu ma olen, kui on ilus kaanepilt, siis ma loen ka. 

Aga. Siis olime koos ühel õhtul oma kirjandusarmukesega ja nagu temaga ikka, läks jutt lõpuks raamatutele ja arutasime üht ning teist, ja siis, siis oli mul põhjust mitu korda oma blogi lahti lüüa ja üles otsida postitus, mida ma kõnealloleva raamatu kohta kirjutanud olin. Täiega kasulik. 

Ja siis. Siis ühel päeval tahtsin mingi raamatu kohta ka kommenteerida, et mida ma temast arvasin, aga enne kommenteerimist otsustasin üle kontrollida, et mida ma sellest raamatust omal ajal blogis olen kirjutanud ja siis leidsin, et mälu on mind ebamoraalsel ja vulgaarsel moel alt vedanud. Ma arvasin, et mulle meeldis see raamat. Arvustusest selgus, et ma vaevalt suutsin hambad ristis läbi lugeda. Nagu!?! 

Ehk et, hakkan eelnimetatud põhjustel ikkagi raamatuarvustusi kirjutama ja teie ei pea neid lugema. 

Lisaks, mulle täiega meeldib raamatutest pilte teha. See on muidugi iga kord täielik ettevõtmine, mis kestab tunde ja ma lõpuks ei pruugi ikka rahule jääda, aga mulle meeldib. Ja kuigi teised ehk ei nõustu, siis minu meelest mul tuleb juba päris hästi välja. Vähemalt mõni kord. Ja teate mis, see on päris  vabastav tunne, see vabadus, mis kaasneb sellega, et sa teistele ei meeldi, aga sa teed ikka seda, mis sind õnnelikuks teeb. Sest lõpuks elan ma ju endale, mitte selleks, et teistele rõõmu teha. Muidugi on ekstratore, kui su pilt ka teisi rõõmustab, aga see ei peaks olema eesmärk omaette. 

Lugesin Ia Genbergi "Pisiasju". Raamat koosneb neljast osast, nelja karakteriga, kes kõik minategelase elus on oma rolli mänginud. Neid kõiki võiks kirjeldada kui "keerulisi" inimesi. Jah, "keeruline" tähendab siin kontekstis diagnoosimata hullukesi, kellel on rohud võtmata. Rohud on mõistagi võtmata seetõttu, et neid pole väljagi kirjutatud. Oli aeg, kus inimesed olid keerulised. Teised pidid sellega leppima. Nüüd on igaüks omaette keeruline ja seda püütakse taltsutada ja välja ravida. Nii, et teistel on hea, ja keerulisel on keerulisem. Minu isa oli ka keeruline. Võibolla sellepärast see raamat kõnetaski. 

Veel kõnetas mind see, kui ta kirjutas, et me ei saa tegelikult ühestki suhtest kunagi üle. Igast suhtest võtame midagi kaasa. Mis muidugi tähendab omakorda ka seda, et me jätame tüki endast maha igasse inimesse, kes meie juurest lahkub. 

Meeldis ka see, kui ta kirjutas, et tavaliselt me näeme seda, et mingi suhe lõppeb, kohe alguses ära. Võime isegi ennustada põhjust, miks see suhe lõppeb ja kuidas. Aga see ei tähenda tavaliselt, et me loobume eos. Me ikkagi sukeldume sellesse suhtesse pea ees. See meeldis mulle väga. Me ei peaks midagi tegemata jätmata, sest see ühel päeval lõppeb. Sest kui me nii mõtleks, kui igav ja tühi me elu nii oleks? 

Lugesin Laetitia Colombani "Palmikut". See on lugu kolmest naisest, kes elavad erinevatel kontinentidel täiesti erinevat elu. India väikses külas sibina töötav äärmises vaesuses elav ema, kes soovib oma tütrele paremat elu, kui tal endal oli ja kes julgeb mustrit murda. Ta ei jää lootma, et keegi teine tuleb ja päästab ta, ta ei jää ka allaheitlikult ohvrirolli. Noor sitsiillanna, kes töötab oma isa parukapoes ja kellele langeb isa haigestumise korral vastutus nii perekonna äri kui tuleviku eest, vastutus, milleks ta pole valmis ja millele ta ei saa ka oodatud tuge, aga ta leiab endas jõu teha kindlameelne ning julge otsus, et päästa nii ennast kui ka teisi. Edukas tippadvokaat Kanadast, kes on kõik elus saavutanud tänu tahtejõule ja rangele distsipliinile, kuid kelle elu hakkab kiiresti koost lagunema, kui tal kasvaja avastatakse. Ta mõistab ruttu, et loota saab ta vaid iseendale ja keegi teine teda päästma ei tõtta. 

Neid naisi ühendab julgus vastu hakata ja oma õiguste eest seista. Kõigile neile naistele võis tunduda, et nad teevad midagi vaid enda ja oma pere päästmiseks, aga nende meelelaad ning vankumatu tahtejõud inspireerib ka nende järglasi ja kõrvalseisjaid. 

Lugu mulle meeldis ja see, kuidas raamat oli ülesehitatud, aga teksti osa jäi natuke kuivaks ja steriilseks minu jaoks. Raamat on väga lühike, kuigi lugu on suur. Nii väga oleks selle raamatuga ja nende naistega rohkem aega koos veeta. Tunda lõhnu, mida nemad tunnevad, maitseid, mida maitsevad, vaateid, mida vaatavad, tunda külma ja põletavat kuumust, tunda... See jäi mind häirima. Ma ei tundnud neile naistele piisavalt kaasa. Kuigi nad olid vägevad ja vinged. 

Lugesin Camilla Läckbergi "Sohilast". Kuna mulle skandinaavia krimi meeldib ning Viveca Sten on legend, siis mõtlesin, et proovin ka Läckbergi. Ja ma tean, et "Sohilaps" on suht keset stseeni teatrisse astumine, aga ma ei hoolinud sellest, Steni hakkasin ju ka täiesti lambis lugema ja meeldis nii väga, et lugesin pärast kõik järjekorras. 

"Sohilapse" kohta on mul umbes sama kriitika, kui "Palmiku" kohta. Või ei, mitte päris sama. Seal oli lugu ju küll ümber ehitatud, liigagi palju. Ja see häiris. Häiris see, et tegelased olid etteaimatavad ja ühedimensioonilised. Häiris see, et mõrvalahenduse tulemus sõltus suvalistest inimestest, kes juhtusid suvaliselt info otsa, mis suvaliselt politseile edastati. Muidugi võib seda kõike ju elus juhtuda, aga et see kõik juhtub mõne nädala jooksul, no kuulge... Ja also, ära pane pealkirja nii, et ma tean kohe, mis juhtuma hakkab. 

Lugesin Jenny Colgani "Väike õnnelike lõppude raamatupoodi". Tunnistan, pealkiri jättis teise mulje. Nagu, ma saan aru, et ma olen üdini rikutud, aga sellise pealkirja oleks ma hoopis teise sisuga raamatu peale lajatanud ja sellest oleks absoluutselt hitt saanud. 

Aga raamat ise meeldis mulle. Mis mind üllatas, sest see pole enamasti sedasorti stiil, mis mind köidaks. Oli küll armas ja nunnu, aga mitte ebausutavalt. Kangelanna ei saanud päästetud, ta pidi ise ennast päästma ja need mõned kokkusattumused, mis teda teel aitasid, olid ka sellised, mis elus ikka vahel juhtuvad. Viimased paarkümmend lehekülge olid küll iiveldamaajavad ja imalad, aga kuna 90% raamatust oli vahva, siis ma annan andeks. Ma olen täna heas tujus.

Lugesin Suzumi Suzuki "Kingitud elu". See oli üks veider raamat. Noh, ta polnud nagu halb, ja selles olid oma huvitavad Jaapani kultuuri nüansid, mis on ehk mulle kui eurooplasele veidrad, aga ma ei leidnud midagi, mida kaasa võtta sealt. Või siis... Emad on ühed huvitavad tegelased, onju. "Pisiasjade" raamatus oli ka emast juttu. Ja kas te olete ka tundnud, et te olete oma emale nagu mingi emotsionaalne turvaisik, kelle peale ta ennast välja elab ja lapsena sa ei saa aru miks ta seda tegi, aga sa kannad seda haava terve elu kaasas ja siis kui sa ise kord emaks saad, siis sa saad aru, et asi polnud sinus vaid su vanaema tegemata töös, aga sina pead sellega elama. Ja nagu, sa tahad olla pahane oma ema peale ja oma vanaema peale, sest sinul on nüüd armid, mida sinu lapsed peavad lakkuma, aga sa saad aru, et nad ei saanudki midagi muud teha, et nad tegid oma parima. Lihtsalt see parim ei olnud eriti hea. 

Ma saan nii hästi aru inimestest, kes lapsi ei taha...

Lugesin  Charlie Mackesy "Poiss, mutt, rebane ja hobune". Seda ma olin ikka Instagramis ühel ja teisel pool näinud ja mul olid ootused kõrgel. Mis on raamatulugemist alustades halb stardipositsioon. Kui teil on suured ootused raamatu osas, siis soovitan mitte lugeda. Lugege ainult raamatuid, mis teile suure tõenäosusega ei meeldi. Head lugemiselamused garanteeritud! 

Mind häiris miski, mida ma ei suuda viisakalt väljendada ja seetõttu ma ütlen nii nagu ma mõtlen. Palun kodus mitte järgi teha. Mulle tundus, et see raamat tahtis olla midagi. Ta tahtis olla sügav ja eriline, julgustav ja lohutav. Tahtis nii väga. Nii väga tahtis olla lasteraamat, mida saavad lugeda ka täiskasvanud, ilusad pildid, kaunid mõtteterad. Ja see häiris mind hullupööra. Nagu, jah, muidugi on vahel vaja kuulda, et sa oled eriline ja armastatud ka ebatäiuslikuna ning jada-jada-jada, aga see oli nii ebasiiras ja võlts. Ma palun vabandust nende ees, kellele see raamat meeldis. Ma tõesti tahtsin, et ta meeldiks mulle ka, aga minu jaoks on ta nagu Lauri Räpi luulekogu paljude teiste jaoks. See, et ma teda Instagramis ja GR kiitsin on ainult sellepärast, et mul polnud soovi akna all tõrvikutega vihaseid külaelanikke trööstida ja noh, pildid olid ju nunnud. 

Lugesin Sarah Vinmani "Kui jumal oli jänes". Selle raamatu osas oli mul null ootust. Olen lugenud kunagi tema raamatut "Plekkmees" (millegipärast mul on kuri kahtlus, et ma tegelikult ei lugenud seda, või lugesin osaliselt või diagonaalis) ja olen talle armetud punktid GR jätnud. Aga kuna mu juuksur teda jumaldab, siis ma otsustasin proovida. Ja küll mul on hea meel, et ma proovisin! 

Stiililt meenutas ta mulle Marieke Lucase "Õhtute ängi" ja Mariana Leky "Mida siit näha võib", kus lastele on antud vanemate koorem, koorem, millega vanemad toime ei tule ja mida lapsed innukalt kandam asuvad, sest armastus on suur. "Kui jumal oli jänes" ei olnud nii dramaatiline, aga selles oli omamoodi draamat. Oli elu. Oli kokkusattumusi. Oli saatust. Oli õnne. Oli armastust. Oli lootust. 

Vot nii.