Targutan

Mõtlesin tükk aega, et mis ma postituse pealkirjaks võiks panna. Esialgu arvasin, et äkki võiks panna "Soovitused", aga mis soovitaja ma ikka siin olen? Pole miski tähtis suunamudija, kes hakkab lugejate meeli painutama ja isegi kui ma seda teeks, siis tolku poleks ühtigi, sest keegi mind selle eest rahahunnikutega ei premeeri, isegi hea sõnaga ei maini. Ja mõtle kui kellelegi mu soovitus ei sobi, annab hoopis vastupidise efekti ja kaebab mind ihuvigastuste ja hingetraumade eest kohtusse. Ei, ohutum on mitte midagi soovitada. Oma kogemusi võin jagada ja teie siis tehke minu lahkel loal selle infoga mida tahate, aga kogu vastutusest tagajärgede eest vabastan end siin nüüd aegade lõpuni (väljaarvatud muidugi juhul, kui mu mõtetest teile kasu oli, siis võtan kõik kiidusõnad ning igavese au endale suurima rõõmuga 😁).

Umbes kuu aega olen magneesiumi võtnud. Selle kohta sain nii palju targemaks, et magneesiumit ei tohiks võtta koos raua, kaltsiumi ega tsingiga, kuna need blokeerivad selle imendumist. Minu magneesiumis on lisaks natuke B-vitamiini, see on okei. Magan suurepäraselt. Energiat on korralikult. Tuju on hea. Emotsioonidega tulen ka kenasti toime. Ma ei tea, kas ma kõik selle hea saan tingimata magneesiumi südametunnistusele kirjutada, aga ma tingimata ei välista, et oma head mõju ta mulle on kiiranud. Lisaks võtan ka D-vitamiini, mis tundub, et samuti mu tuju ja elutahet on tugevdanud. Seda ma olen juba ammu teadnud, et D-vitamiinipuudus väljendub depressioonisümptomitena. Ma lihtsalt millegipärast ei arvanud, et mul endal võiks D-vitamiini organismis vähe olla. Ja palun ärge arvake, et ma väidan siin, et kui teil on depressioon, siis lihtsalt võtke D-vitamintšikut ja elu on jälle hernes. Mina ütlen, et minul oli enne natuke melanhoolne tuju ja eluisu oli ka selline kehvake, aga paar päeva pärast vitamiini võtmist läks olemine kohe kordades kergemaks. See võis olla ka muude asjaolude kokkusattumus, aga nii igatahes oli. 

Oktoober on mul alkoholivaba olnud, Sober October. Esimesed 12 päeva olen ilusti reel püsinud. 

Parfüümipoest sain oma paki ka kätte. Jube kiiresti tuli. Kolmapäeva hommikul tellisin ja neljapäeva õhtul oli juba pakiautomaadis. Kätte sain reedel, sest mul ei õnnestunud oma lapsi veenda neljapäeval paki järele minna. Lisaks tellitud parfüümile oli pakis veel kaks lõhnanäidist ja kolm suuvärskendajat. Esimest korda elus proovisin suuvärskendajat. Oli küll veider tunne endale lõhnaõli kurku pritsida. Ilmselt fänni ei saa, aga need kolm tillukest pudelit kuluvad ära küll. 

Lõhnadest rääkides. Kuna see on mul nüüd uus hobi, siis olen ma natuke lõhnade osas targemaks saanud. Näiteks seda ma teadsin küll varem, et lõhnu ei tohiks päikse käes hoida, see muudab nad kõige kiiremini kasutuskõlbmatuks. Aga ka niiskus ei sobi. Hea koht hoidmiseks on magamistuba, mõnes varjulises kohas, siis võib ta lausa 10+ aastat vastu pidada. Internet väidab, et kui sa tahad, et lõhn pikalt peal püsib, siis on seda kõige õigem kanda värskelt pestud, kooritud ja niisutatud nahale. Osad ütlevad, et lõhna peaks peale kandma enne niisutust, siis kreem lukustab selle naha sisse, teised kinnitavad, et esiteks kreem ja siis lõhn. Pean enne mõlemat versiooni proovima, kui siin oma arvamust avaldama hakkan.

Riideid ostsin see kuu endale ja jalatseid. Mõtlesin, et võiks teile teha fotoseeria oma uuest garderoobist, aga teid ilmselt ei huvita eriti. Inimesed ise on oma asjadest hullusti vaimustuses ja teised kõrvalt vaatavad umbes et "I'm happy if you're happy". Kleidi ja kampsikud sain Sinsay'st, saapad Deichmann'ist. Iga kord neid seelikuid ja kleidikesi kandes mõtlen, et kas ma liiga vana pole nende jaoks? Kas kõlbab ikka keskealisel oma kintse niimoodi välgutada? See on kõik peas kinni, kas pole?

Vanusest rääkides. Ma olen mitu aastat mõelnud (loe: unistanud) sellest, et laseks endale otsaette botoksit süstida. Suur enamus tuttavatest on kõik seda teinud ja kiidavad taevani. Ainult, et ma olen ikka veel kahtleval seisukohal. Mida aeg edasi, seda rohkem. On mul seda nüüd ikkagi nii hädasti vaja? Päris ausalt, kuigi paljudel on tulemus kena, siis mitmel näeb see ikkagi kuidagi vale välja. Või, kuidas ma nüüd viisakalt ütleks... liiga paljud näevad pärast botoksikuuri kuidagi kurjad välja. Ja kurjad inimesed ei õhka nooruslikkust, if you know what I mean. Poeg ütles ka viimati, et tema meelest nüüd, kus lapsed enam mulle meelehärmi ja peika südamevalu ei põhjusta, pole mul kulmud nii kortsus. Nii et hetkel ma arvan, et ma säästan endale selle raha ja ei kiirusta ennast torkima. Vähemalt mitte botoksiga. 

Vist sellest ka pole kirjutanud, et käisin septembri lõpus kolmandat korda psühholoogi juures. Olin enne tema juurde minemist juba enda jaoks otsustanud, et see jääb viimaseks korraks, kuna mis iganes minuga viltu on, siis mulle see hetkel sobib ja mulle meeldib olla teel, mitte sihtkohta jõuda. Jah, muidugi oleks tore olla juba ennast austav ja endaga rahulolev täiskasvanu, kellel on kõik elus paigas ja kes teab täpselt, mida ta tahab. Aga ma näen kõrvalt selliseid inimesi ja päris ausalt, mulle sageli näib, et nad on ennast ilma jätnud nii paljudest spontaansetest rõõmudest. Mulle meeldib see, et ma vaatan oma elule tagasi ja see on nagu seiklusfilm. Ning ma olen tuleviku osas väga ootusärev ning ei jõua juba ära oodata, kuhu ma järgnevate aastate jooksul jõuda võin. Mind huvitab teekond rohkem, kui sihtkoht. Ja ma tahan näha, kuidas elu mind sujuvalt lihvib ja millised omadused see minus välja toob. Siiani olen olnud vaimustuses. Aga kuna psühholoog iga kord enne sessi küsis, et mis on mu eesmärk, mida ma tahan selle sessiga saavutada, siis see pani minu peale pinge, mida ma ei tahtnud. Ma ei tea ju mida ma tahan. Ja ma olen leppinud, et see on okei. Mitte teada. 

Aga see viimane seanss läks hästi. Tulin sealt väga positiivsete ja soojade tunnetega ära. Et ehk lõppkokkuvõttes ma siiski ei kahetse, et ma läksin, sest see aitas mul mitmest asjast paremini aru saada. Aga eelkõige aitas see mul enda vastu kannatlikum ja lahkem olema. Ja mul oli seda vaja. See väärtusetusetunne, millega ma maadelnud olen, on tänu enda vastu ilmutatud lahkusele, palju hallatavam. Ma mõistan nüüd paremini, kust see tuleb ja saan aru ka, miks ma selle juurde tagasi pöördun, taipan, miks see on olnud mulle lohutuseks ja adun, kuidas ma saan seda kontrollida, et see mu meelrahu ei rööviks. Lapsepõlvest rääkimine meenutas mulle ka seda, et kuigi ma kipun seda üledramatiseerima, siis suures plaanis oli see mu elus õnnelik aeg. Ma olen keskendunud sellele, mida mu vanemad valesti tegid, aga ma peaks rohkem mõtlema sellele, et mu elus oli palju neid inimesi, kes minu vastu siirast huvi ja hoolt ilmutasid. Ega ju asjata öelda, et last kasvatab küla. Muidugi vajab arenev hing kõige rohkem oma vanemaid, aga ei maksa alahinnata teiste inimeste mõju. Ja mina olen seda alahinnanud. 

Sellest olen kirjutanud ka, et ma nutan palju. Viimastel aastatel olen nutnud rohkem, kui eelneva 40 aasta jooksul kokku. Huvitav, et nutmist peetakse pigem negatiivseks asjaks. Ma ise ka pidasin. Aga enam mitte. Sest ma ei nuta ju ainult sellepärast, et halb on. Päris tihti kipuvad pisarad silma tulema, kui ma mõtlen oma lastele ja sellele, kui tublid nad mul on. Või kui ma mõtlen oma sõpradele, kui kannatlikud ja lahked nad minuga on olnud. Või mõtlen üleüldiselt oma elule, kuidas mul on hästi läinud ja kuidas mind on hoitud. Alles paar päeva tagasi lugesin üht mõtet, mis kõlas umbes nii, et "keegi ei hoiata sind selle eest, kui palju suvalist nutmist tervenemine endas hõlmab". Ja just nii ma tunnen, et need suvalised pisarad, need on märk tervenemisest. Sellest, et ma lõpuks ometi tunnen ennast piisavalt turvaliselt, et oma emotsioone väljendada. 

Nii, sain vist kõik südame pealt ära targutatud.