Epp küsis mu raamatuarvustuse postituse all väga hea küsimuse, et miks lugejanumbrid mulle korda lähevad, kui ma ise ju raiun, et endale kirjutan. Noh, üks asi on selles kopikas, mis tilgub. Aga arvestades, et see kopikas on sõnaotseses mõttes kopikas, ehk selle väärtus on nii naeruväärselt tilluke, et ma ei hakka siin isegi mainima, siis see pole ilmselt kogu aus tõde.
Osaliselt lähevad mulle lugejanumbrid korda ka seetõttu, et ma vähemalt mingil tasandil pean ennast ka meelelahutajaks. Suunamudijaks vist mitte päris, kuigi ma tean, et tänu minu blogile on niimõnigi ost tehtud ja olen inimesi nö usku pööranud. Mis on minu jaoks olulise tähtsusega asjaolu, kuna kolmekümne aasta jooksul ei õnnestunud mul ühtegi inimest JW usku pöörata, kuigi ma püüdsin küll. Igatahes annab see teile teada, miks mul hinge soojaks teeb, kui mõni teist kirjutab, et tänu sinu soovitusele avastas endale midagi kasulikku ja/või toredat.
Aga meelelahutaja.
Sest ma kujutan ette, et mu lugejad ootavad mu lugusid. Ja mina tahan neile häid lugusid pakkuda. Sellepärast ma ju näen ka vaeva, et minu lood oleksid kenasti presenteeritud. Miks ma muidu õigekirja pärast põen või postituste avaldamist ajastan, või piltide lisamisega vaeva näen? Muidugi enda jaoks, sest ma olen perfektsionist ja kui ma juba midagi tegema hakkan, siis ma tahan seda hästi teha. Aga ma ei saa eitada, et mind mõjutab ka lõpptarbija kogemus. Kui ma ise tarbijana kellegi sotsiaalmeedia postitusi jälgin, siis mind ju ka köidab asja visuaalne pool. Ise sarnast sisu luues soovin ma, et minu inimesed saaksid ka hea kogemuse.
Sest las ma räägin teile sellest, kui palju ma olen lõpetanud inimeste jälgimise, sest nende pildid on kohutavad, udused, fookusest väljas, läbimõtlemata, planeerimata. Või kes ei vaata postitust enne avaldamist üle ja ei märka, et tekstiformaat on postituse sees oma kuju muutnud. Või kes kirjutab nii lambi postitusi, mis mulle mitte midagi ei anna ja mis on ausalt öeldes väga igavad. Ja ma saan aru, et ma ehk olen kriitiline ja need nimetatud asjad on pisiasjad, aga kuna ma ju blogisid ja muud sarnast sisu tarbin meelelahuseks, siis minu jaoks need mängivad rolli.
Loomulikult ongi see, et igaüks valib oma formaadi, kuidas ta soovib endast märki maha jätta ja kindlasti on ka neid, kes ei taha mingit märki jätta ja teevad täpselt nii nagu tunne on, ning see ongi fain. Ainult et mina ei taha seda. Ei taha seda tarbida ja ei taha seda luua.
Ma veetsin üks õhtu vist rohkem kui tund aega vaadates enda tiktokke. Ma olen nüüd peaaegu aasta aega sinna postitusi loonud ja materjali on omajagu. Ja ma tean, et see kõlab nüüd umbes nagu midagi mida BSH ütleks, aga mu meel sai täiega tõstetud. Nii äge oli seda aastat jälgida ja kuidas mu elu on liikunud ja milliseid emotsioone oma olen tundnud ja mida ning kuidas jaganud.
Aegajalt olen blogijatelt kuulnud seda, et kui keegi tuttav neile järsku ütleb, et tead, ma lugesin su blogi, siis esimene emotsioon on see, et nüüd tahaks küll maha surra ja jube piinlik. Mul on seda ka kunagi olnud. Aga nüüd ammu enam mitte. Suvel kohtusin oma vennanaisega ja tema, kellega me mingid sõbrad pole ega muidu ei suhtle, mainis moka otsast, et temale viskab pidevalt mu trenni tiktokke ette. Ja tema ütles seda nii rahulikult ja mina jäin väga rahulikuks (loe: olin mõõdukalt meelitatud). Ning tundes ennast, kui ma toodaks sellist jampsi, mille üle ma ise uhke pole (see kui cringe see teiste meelest on, ei ole antud kontekstis oluline), oleks mul olnud mõõtmatult ebamugav ja piinlik.
Poeg aegajalt ütleb, et ma toodan liiga turvalist ja igavat sisu, et miks ma ei tantsi või ei söö või tee mingeid veidraid ja kummalisi asju TikTokis. Noh, esiteks, tantsinud ma juba olen... seda oli nüüd, aasta hiljem natuke piinlik vaadata küll. Aga teiseks, ma teen seda, mis mind ennast rõõmustab. Ja kui sõbranna saadab sõnumi ja ütleb, et tead, tahtsin lihtsalt öelda, et su tiktokid on nii toredad ja tee ikka edasi, siis see lisab mu rõõmule juurde. Samas, kui keegi ütleb, et tal on piinlik, siis sellest on mul savi. Ma ei jäta sellepärast midagi tegemata, et teistele ei meeldi. Kui ei meeldi, aga ikka vaadatakse, siis see on selle inimese isiklik probleem, sest mina ei vaata asju, mis mulle ei meeldi.
Lõppkokkuvõttes see asi blogija või sisuloojana minu jaoks ongi selline, et esiteks ma teen endale, aga mulle teeb suurt rõõmu, kui see mida ma suure hoole ja armastuse ning kirega loon, pakub rõõmu ka teistele. Kui te nüüd tunnete kiusatust öelda, et aga sa ju alles kirjutasid, et sa ei hakka raamatuarvustusi kirjutama, sest teisi ei huvita, siis päriselt tõde see ju pole. Mu Instagram on 99% ulatuses raamatuarvustused. Need arvustused ei kao sealt kuhugi. Ma lihtsalt ei pruugi dubleerida neid arvustusi teistele platvormidele.
Ma identifitseerin ennast loomingulise inimesena. Ma väljendan oma loomingut kirjutades (blogi), piltides (Instagram) ja videotes (TikTok). Kõik need platvormid on omamoodi ja need ei kattu sajaprotsendiliselt, nad täiendavad üksteist. Ja mulle meeldivad need kõik võrdselt ja ma loodan, et igal platvormil on mul oma fännibaas ja nad naudivad seda, mida ma loon.
Aitäh Epp, et küsisid, tore oli enda sisse vaadata 🥰
Kommentaarid
Postita kommentaar