"Addie LaRue nähtamatu elu"

"The invisible life of Addie LaRue"

V. E. Schwab

Tõlkinud Marge Paal

Rahva Raamat kirjastus, 2023

Adeline LaRue on lihtne prantslanna, kes kasvab üles tagasihoidlikes oludes, aga kelle hing januneb enama järele. Ta näeb kõrvalt, kuidas raske talutöö ja laste saamine ning kasvatamine murrab inimeste vaimu ja ta tunneb, et tema eesmärk elus on kogeda rohkem. Ta soovib rännata ja maailma näha, kohata tiigreid ja lõvisid, näha merd ja kuulata ooperit. Kõigest sellest on talle jutustanud isa ja sütitanud noores naises iha erakordsete elamuste järele. Pereelu ja laste saamine ei huvita Adeline'i ning ta on suutnud hoiduda abikaasaks olemisest. Kuni ta kahekümnekolme aastaselt leskmehe kihlatuks sunnitakse. Viimases ahastuses põgeneb ta oma saatuse eest ja sõlmib pimeduse vürstiga kokkuleppe - ta annab oma hinge vastutasuks vabaduse eest ja võimaluse eest elu kogeda ja maailma näha. 

Nii algabki noore naise elus uus peatükk. Ta on vaba, aga tema vabadus on tulnud ränga hinnaga. Nähtamatuse hinnaga. Inimesed unustavad Addie kohe, kui ta nende silmist kaob. Iga inimene kohtab teda muudkui uuesti, ilma, et mäletaks teda. Ta vanemad on unustanud ta olemasolu, ta lähimad sõbrad ei mäleta temaga kohtumist. Ja nii ongi ta vaba. Sest saatanaga kokkuleppeid sõlmides on igal soovil konks, mis muudab kingituse needuseks. 

Aga Addie ei ole kergest puust. Ta on võtnud sihiks olenemata raskustest ja igavesest üksindusest elu täiel rinnal kogeda. Ta on leidnud viisi kuidas ellu jääda ja kuidas naudinguid kogeda. Iga aastaga aga muutub nähtamatuse koorem rängemaks. Sest, mis on inimene, kui mitte mälestused, mida me endast teiste sisse maha jätame? Mis kasu on elust, kui see kedagi teist kunagi ei puuduta ja endast jälge teiste sisse maha ei jäta? 

Selline elu on naise jaoks kestnud kolmsada aastat. Ta on leppinud sellega, et keegi ei mäleta temaga kohtumist ja ta suhted kestavad üürikeselt, ilma, et keegi teda tõeliselt tundma õpiks. Ainus, kellega tal selle aja jooksul lähedasem kiindumussuhe tekib on saatan ise. Kui sa ei saa olla koos sellega, keda armastad, siis armasta seda, kellega oled. 

Aga siis juhtub midagi erakordset. Addie kohtub Henryga, kes teda mäletab. Naine ei suuda oma õnne uskuda. Ta kardab, et see on mingi viga, saatana poolt tähelepanu hajutus, aga ta haarab sellest kinni ja sukeldub ülepea suhtesse esimese inimesega, kes teda mäletab ja kes saab tema erakordse eluloo jäädvustada ning temast märk maha jätta. 

Faust on mulle alati meeldinud. See mõte, et me unistused saavad täituda, aga me ei tea kunagi lõpuni, mis nende unistuste tegelik hind on. Soov millegi või kellegi järele võib olla tohutu ja pimestav ning mis see hing siis ära ei ole selle soovi täitumise eest maksta? Milleks mulle see hing, kui see tähendab, et ma elan igavat, tähtsusetut, tuima ja väärtusetut elu? Parem elan sajaga ja võta siis see mu hing! Ainult et kui see kokkulepe on sõlmitud ja esimene vaimustus unistuse täitumise üle on hajunud, näed sa, et hind, mis maksta tuli ei olnud ainult su tühine hing, vaid palju-palju enam. Nii ei tundugi see, mis sul enne unistuse täitumist oli enam nii mõttetu ja tühine ühtigi. Inimesed, kes elavad erakordset elu, kes on vaimustavalt andekad ja kes saavutavad palju, on sageli üksi ja vääritimõistetud. Me kõrvalt võime kadestada, et on alles elu, aga me ei tea kunagi, mida nad selle eest tegelikult maksma on pidanud. Ja kas see hind oli lõpuks kõike seda väärt või oleks nemad pigem leppinud tagasihoidliku eluga ning säästnud oma hinge.

Raamat ise mulle meeldis. Mulle meeldis see mõte, meeldis kuidas kõik lahti rullus, meeldis tempo, milles sündmused arenesid, meeldisid karakterid, kes oli sisse kirjutatud. Ometi... midagi jäi natuke nagu puudu. Hästi natuke. Ma arvan, et kui sa kirjutad kellestki, kes on elanud 300 aastat ja kes on sõlminud lepingu pimeduse vürstiga, siis sa võid natuke grandioossemaks selle loo kirjutada, natuke ületada hea maitse piiri, natuke minna hulluks ja olla ebaloogiline ja fantastiline. Olla natuke suurem kui elu. Natuke jäi lugedes mulje, et autor hoidis käsipidurit peal või siis jäi tal fantaasiast puudu. Liiga turvaline oli. Aga ainult natuke. See ei rikkunud üldmuljet. Norin siin pisiasjade kallal.