Kolmapäeva õhtul sain ootamatult kutse välja minna. Nagu deit või midagi. Mainisin seda mokaotsast trennis silmarõõmule (loe: küsisin, et kas nii nagu ma olen kannatab inimesega kohtuma minna või peaks ikka enne kodust läbi käima ja näo pähe joonistama). Too küsis, et kuhu me läheme. Vastasin, et ma ei tea, ma tavaliselt selle inimesega ei otsusta, tema viib ja toob. Silmarõõm imestas kõvasti. Ütles, et tal enamasti nii hästi ei lähe, et isegi kui naine ütleb esialgu, et otsusta sina, siis lõpuks ei kõlba ei üks ega teine koht ja tehakse ikka seda, mida naine tahab. Jaa, mul tuli temaga nõustuda, olen isegi seda mängu mänginud.
Kuid siis meenus, et seda tantsu tantsin ma tavaliselt meestega, kes mulle algusest peale liiga palju ei meeldi. Sest muidu mulle meeldib olla pehme naine. See, kellele tullakse järele, avatakse uksi, aidatakse mantel seljast, tõmmatakse tool laua alt välja, makstakse arve. Aga reeglina juhtub kohtingutel see, no eeldades, et ma üldse nii kaugele jõuan ja juba eos igasuguseid poolkõvasid pakkumisi ei boikoteeri, et ma hakkan ise hullult organiseerima, ütlema, et lähme sinna sööma, ma tulen võtan su oma auto peale ja sõidutan meid kohale ja las ma maksan pool arvet jne. Ma polnud aga kunagi seda seost näinud, et ma teen nii ainult meestega, kes mulle ei meeldi ja kellega ma tulevikku ei näe.
Kui me seda silmarõõmuga arutasime, läks mu pirnike põlema ja ütlesingi kohe pauh välja, et tead, ma teen ka seda nendega, kellega ma eelistaks ülepea välja mitte minna, aga mingi osa minu sees tahab olla viisakas ja mingi osa ütleb, et ma ei taha oma sõbrannade hulgas olla see ainuke igavene vallaline ja noh, kui ma kunagi kusagil ei käi, siis ma ei saagi ju midagi leida ega luua ja ohkan dramaatiliselt ning südamepõhjast, lükkan tagasi kõik kavaleri mõistlikud pingutused kokku saada, kuni ta on juba peaaegu alla andmas ja siis viimases hädas pakun ise mingi turvalise versiooni, mille üle mul vähemasti näiline kontroll on ja siis ikkagi loodan viimse hetkeni, et ta jääb haigeks või leiab kellegi parema ning ei tule kohale.
Selle peale läks silmarõõmul ka pirnike põlema ja ütles aa, jaa, loogiline. Mhmh. Ma kohe muidugi lisasin, et ma tegelikult ju teiste eest ei saa rääkida, aga mul endal tundub loogika selline olevat, et kui mees mulle meeldib, siis ma lähen temaga ükskõik kuhu ja lasen tal kohtumise logistika ja verevarustuse eest hoolt kanda, mina olen lihtsalt ilus ja veetlev vestluskaaslane.
Nüüd ma küsingi teilt, et mitte üldistada mehed/naised. Kui palju tahate kohtumise koha ja muu dünaamika osas otsustada ja kui palju olete valmis kaasa kulgema? Ja ma arvan, et seda küsimust ei pea tingimata isegi romantilisse võtmesse pistma, sest siin kirjutades mõtlen, et ma olen ka sõpradega samasugune. Kui ma tahan inimest väga näha, siis ma võin ükskõik kuhu tema pärast ronida, aga kui mul on suures plaanis savi, siis hakkan tingimusi esitama.
P.S. Teeme nii, et me ei võta seda nüüd must-valgena, et misiganes suhtes on keegi pidevalt otsustaja ja teine kõrvad lontis longib sabas. Ka romantilises suhtes, kus mulle mees väga meeldib, tahan ma aegajalt teda üllatada ja teha midagi tema jaoks, ning ka terves sõbrasuhtes on loogiline, et ette võetakse asju, mis mõlemale meeldib, kordamööda. Aga puhtalt arutelu mõttes, kuidas teil kipub olema?
Kommentaarid
Postita kommentaar