Tööst

Pingpongin siin Karini blogist ja kirjutan ka natuke tööst.

Minu kõige esimene töö, ehk see töö, mille eest ma palka sain, oli sekretäritöö. Olin 14 kui sellel alustasin. Näete, jah, kolkend aastat ja midagi pole muutunud. 😁 Kolm korda nädalas käisin kontoris, vastasin telefonikõnedele, saatsin fakse, vaatasin, et asjad oleks kontoris korras. Kaks aasta tegin seda tööd. Mulle meeldis. Jube tähtsana tundsin ennast. 

Siis ma läksin edasi kauplusesse müüjaks. Pudutarvete kauplus oli. Seal oli palk parem, aga töö ise mulle niiväga ei meeldinud. Seda ma kooli kõrvalt ei teinud, pigem suvevaheaegadel.

Keskkoolis hakkasin Balti Sepikus tooteesitlejaks. Käisin mööda poode saia serveerimas. Seda tegin päris pikalt. Kolm aastat vähemalt. Seal oli ka hea palk, aga mitte mu lemmik töö. Ja ikkagi, see töö võimaldas mul seitsmeteistaastasena vanemate kodust välja kolida ja iseseisvat elu alustada. Jah, ma olin juba siis bad ass. 

Siis ma läksin mehele ja mees ei tahtnud, et ma tööl käiks. Hoolitsesin mehe eest ja olin hõivatud kogudusetööga. Lapsed tulid ka varsti ja ega ma siis tööle ei kippunudki. Mingil hetkel läks rahaline seis sellevõrra kehvaks, et ma olin sunnitud tööle minema. Töötasin siis eripuhastustöödel koristajana. Ehitusjärgsed objektid, kilomeetrite viisi aknapesu, lasteaiad, koolid, haiglad, kasiinod, ülikoolid ja palju muid erinevaid objekte. Huvitav töö oli, raske, aga palk oli ka hea. 

Järgmiseks olin jälle saiatädi Eesti Pagarile. Seda ma tegin aasta, kuni ma neljandat poissi ootama jäin. Tulin sealt ära ja püüdsin kingatehases enne sünnitust tööd teha. Aga see ei läinud mul eriti hästi. Nimelt sain ma sealt kinga, kui nad avastasid, et ma rase olen. See on üks inetu ja kole lugu, mida ma praegu pikemalt lahata ei soovi, vastik tunne on siiani, kuigi sellest on nüüd juba pea kuusteist aastat möödas.

Pärast neljanda sündi töötasin lehekandjana. Vastik ja raske töö. 

Seejärel kolisime perega Tallinnasse, kus ma töötasin ülikoolis koristajana. 

Kui mehega piigid lõplikult risti läksid, suundusin toidupoodi kassapidajaks. Seal olin umbes aasta. Sealt edasi suundusin riidepoodidesse klienditeenindajaks, mida tegin veidi vähem kui aasta, kuni mulle assistendi kohta pakuti. Seda tegin poolteistaastat. Siis olin sortimendijuht Rahva Raamatus. Ja selle kuu 28ndal saab seitse aastat kontorihaldja/ kliendihalduri tööd praeguses ettevõttes. 

Mulle meeldib tööl käia. Tööd teha... mitte nii väga. 😂 Ei, see pole tõsi. Meeldib tööd teha. Meeldiski näiteks just toidupoes ja koristajana tööd teha, sest aeg liikus kiiresti, kui midagi tegid ja koristaja oma tööde vilja näha on nauditav. 

Olen mõelnud ka sellele, et juhul kui mul oleks passiivne tulu nii suur, et see võimaldaks mul palgatöölt ära tulla ja tegeledagi sada protsenti oma hobidega, et kas ma siis teeks. Ja ausalt, ei. Ma ilmselt küll vähendaks tööaega, aga mulle meeldib struktuur ja rutiin. Mulle meeldib see, et ma pean ennast teatud kellalajaks läikima lööma ja kohale ilmuma. Ma kardan, et mul pole nii palju enesedistsipliini, et kodukontoris ennast teostada ja särada. Ma olen natuke ka seda sorti inimene, et kui ma teen, siis ma jõuan rohkem. Kui ma ei tee, siis ma ei jõua midagi tehtud. 

Oma unistuste tööst olen ka mõelnud. Mulle meeldib kirjutada. See on tõesti olnud ainuke asi, millest ma juba lapsena unistasin. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma istun oma kodus, mul on trükimasin (sest ma olen iidne) ja ma kirjutan lugusid ja inimesed ootavad mu lugusid ja see ongi kõik, mida ma elus tahan. No teate, ega mu tänane reaalsus sellest unistusest väga palju ju ei erine. Jah, ma ei teeni oma lugudega midagi ja ma teen muid asju, et raha saada, aga ma saan kirjutada. Ja ma saan palju kirjutada, ja inimesed tahavad mu lugusid ja ootavad neid. Aga kas ma tahaks seda, et ma istungi kodus ja muudkui kirjutan? Ei. Sest kusagilt ma ju pean materjali ka saama. Ja see üksi kodus oma mõtetega kahekesi, minu jaoks see pole ilus tulemus. Ma muutun kiiresti isekaks või siis depressiivseks. Mul on vaja seda, et teised inimesed mind mulle tagasi peegeldavad. Näiteks nagu hiljuti Nipernaadi. Ma kirjutasin küll, et miks ta ei vaimustu minu mugavast elust, aga see ju pani mind mõtlema, et miks see torkas? Kas torkas sellepärast, et ma tunnengi, et raiskan oma elu? Kas torkas sellepärast, et mul on mingid salajased unistused ja soovid, millega ma tegeleda pole jõudnud või julgenud? Kas torkas sellepärast, et mul on mingi vajadus talle konkreetselt või ühiskonnale üldiselt tõestada, et ma olen keegi ja teen midagi? Või kas torkas üldse? Kuidas ma kodus üksi istudes oleks selle torkamiseni jõudnud? 

Ehk et mulle täna näib, et mu elu ongi ilusti tasakaalus. Mul on koht, kuhu tulla ja kus olla. Ma teen midagi, mis mind vajalikuks muudab ja ma olen oma töös hea. Samas see töö ei kurna mind ja mul on nii vaimset kui füüsilist jõudu ning mahti kirjutada ja trenni teha, lugeda raamatuid ja tegelda muude loominguliste eneseväljendusvormidega. Töö võimaldab mul elada ka suhteliselt mugavat ja ilusat elu. Mis ma oskan öelda, mul on elus hästi läinud ja ma ei kibele seda muutma. Aga nagu näha, siis selle kõigeni jõudmine võttis aega ja ämbreid on ka omajagu kolistatud.