Vaikida või mitte?

Ma olen mõelnud, tihedamini, kui te usuks, et kas tõesti iga asi peab internetis olema. Iga mõte, iga juhtum. Ei pea, arvan. On asju, mis võiks vabalt jäädagi varjatuks. Eriti kui asi puudutab igivanu asju. Kui ma täiesti aus olen, siis osa minust arvas ka #metoo liikumise algusajal, et no on vaja neid vanu konte üles kaevata ja hakata nende küljest liharibasid otsima või? Mitmed lahkumineku ettekanded on ka sellised, mida ma lugeda ei ole soovinud. Milleks, milleks ometi on vaja kõike teistele ette kanda?

Pojaga rääkisime ka nendest asjadest. Küsisin, et mis ta arvab, kui talle on liiga tehtud, siis kas on okei sellest edasi rääkida või peaks vait olema? Tema arvas, et mida sa ikka räägid, enamasti on ju tegu he said, she said olukorraga, kus kummalgi osapoolel on oma nägemus ja polegi mingit absoluutset tõde seal taga. Millega ma nõustun. 




Samas, jätkas ta, kui ta hiljuti töökohta vahetas ja temalt küsiti, et kuidas seal töötada oli ja miks ta lahkus, siis ta rääkis. Küsisin, et aga äkki sa said ka valesti asjast aru ja kui tööandjalt küsida, siis tema räägiks teist juttu. Nooh... teised endised töötajad räägivad ju ka sama juttu, me siis kõik kollektiivselt oleme asjast valesti aru saanud või?

Aga siin ongi ju asi. 

Kui #metoo liikumine lahvatas sai asi alguse paarist üksikust julgest, kes oma suu lahti tegid. Enamik kõrvalseisjaid ütles ka, et te äkki saite valesti aru või teil on selle loo rääkimise motivatsiooniks isiklik kättemaks või saamahimu. Aga samas said teised ohvrid julgust oma lugu rääkida ja nii hakkaski välja tulema asju, mis aastakümneid varjul olid ja kuna olid varjul, siis andis see kiskjale vabaduse oma kuritegusid jätkata. 

USAs näiteks on pedofiilide kuriteoregister avalik. Ma ei tea, kas meil siin on. Seksuaalkurjategijate register võiks ju olla. 

Ütleme, et see ongi juba tõsine värk ja loogiline, et inimesed peaks teadma. Aga, kui keegi pole otseselt kohtu poolt karistatud, aga on lihtsalt sitapea, kas siis seda peaks varjama? Ütleme, et keegi võtab pidevalt laenu erinevatelt inimestelt ja tagasi ei maksa. Ja keegi ei räägi ka avalikult, sest kõigil on esiteks piinlik, et nad üldse nii lolli olukorda sattusid, et kaagile raha andsid ja mõtlevad, et tead, see paar sotti ei tapa mind, las jääb. Aga samal ajal käib kaabakas ringi ja laenab muudkui inimestelt sotte ja paari, kuni tema nahaalsus kasvab ja hakkab aina rohkem "laenama" ning lõpuks on võibolla kümneid ja sadu inimesi, kes oma rahast on ilma jäänud. Ja siis need kümned ja sajad mõtlevad, et fakk, ei võinud siis keegi hoiatada, et see jobu tagasi ei maksa, oleks ikka paari soti võrra rikkam. 

Või ütleme, et on mingi jobu mees, kes mitut naist korraga rautab ja kõigile ilusat mesijuttu siristab, kuidas ta on ainult neile truu ja kuidas nemad on ilma kauneimad ja imelisemad naised. Ja siis keegi neist naistest saab haiget ja tal on piinlik, et teda niimoodi narriti ja ta nutab ja kurdab sõbrannadele ja elab elu edasi. Ja siis paar kuud hiljem saab järgmine naine teada ja siis järgmine, kuni neid naisi koguneb juba oma paarkümmend ja kui siis selgub, et tema polnudki esimene, kes üle lasti vaid ta oli lihtsalt üks paljudest, kas ta ei saa pahaseks, kui ta saab teada, et ta oleks võinud oma südamevalu vältida, kui keegi neist eelmistest oleks teda hoiatanud? 

Muidugi ma ei ütle, et isegi kui sa seda kõike tead, siis osa sinust ikka ei arva, et sa oled eriline ja sinu lugu on eriline ja see, et teised said lihtsalt valesti aru ja polnud nii erilised, kui sina ja sa vaatamata kõigele ikkagi pea ees probleemidesse sukeldud, sest "inimesed muutuvad ja õpivad oma vigadest". Aga. Kui pärast ikkagi kõik pekki läheb, siis vähemalt sa ei saa öelda, et sa ei teadnud. Teadsid küll, otsustasid lihtsalt loll olla. 

Või siis, räägime olukorrast, kus inimene on vägivaldses suhtes. Nagu me kõik teame, siis need suhted ei alga kunagi vägivallaga. Need algavad imekaunilt. Loomulikult ohumärgid on, aga tänapäeval on kõik asjad kellegi silmis ohumärk. Ning eks inimese tundma õppimine võtabki aega. Ühel hetkel avastad, et oled armunud ja kui siis asi võtab vägivaldse pöörde, hakkad ise ennast veenma, et sa said asjast valesti aru, tal oli lihtsalt halb päev, ma ise provotseerisin, kui ma oleks toetav, siis ta nii ei käituks. Nii see algab ja eskaleerub. Vägivallatseja muutub jultunumaks, sest ta näeb, et ta ei peagi enam teesklema, kuna ohver ise gaslight'ib ennast valetades teise eest ja rõõmsalt uskudes neid valesid. Ohver ongi selle sees ja päris ausalt, ta ei saa aru, kui hull see olukord on. Kuna ta saab aru sellest, et tema ise on süüdi selles olukorras, siis ei julge ta teistele ka rääkida, mis toimub, eraldab ennast teistest ja muudab ennast vägivallatseja jaoks aina haavatavamaks. See sisemine sõda, mis ohvri sees toimub on kohutav. Ja kui keegi kõrvalt tuleb ning ütleb, et tead, see pole normaalne, siis nad ei usu ka vaid hakkavad oma kiusajat veel õigustama ja kaitsma. Sealt välja saada on keeruline, sest see teekond tuleb ette võtta üksi. Aga on asju, mis aitavad. Üks, mis paljusid on aidanud, on see, kui nad kuulevad kellegi teise inimese sarnast lugu. Nad näevad enda olukorda kõrvalt ja saavad aru, et see, mis toimub, ei ole normaalne. Kui see mõte on süttinud, siis sealt edasi hakkavad asjad enamasti paremaks minema. Kuigi mitte kiiresti ja puhtalt, see on pikk ja räpane protsess. Pole ebatavaline, et osad ei saagi sealt välja, sest kui kiusaja tunneb, et ta hakkab oma võimu kaotama, siis ta kaotab kontrolli ja teeb ohvrile lõpu peale. Ning nüüd ongi see moment, et kui see info oleks varem jõudnud ohvrini, ta oleks varem koperdanud kellegi ellujäämisloo otsa, ehk oleks ta varem aru saanud, mis olukorras ta eksisteerib ja kuidas tal oleks vaja sealt pääseda. Kui me lähtume tõenäosusteooriast, siis tõenäoliselt oleks see olnud võimalik, juhul kui neid lugusid üleüldiselt on rohkem. 90ndate keskpaigas oli vähetõenäoline, et sa teadsid paljusid, kes omasid nutitelefoni. Nüüd ilmselt on üsna tõenäoline, et sa ei tunne kedagi, kellel seda poleks.

Ehk ongi aeg endalt küsida, et keda mu vaikimine tegelikult säästab? Kas seda, kellele liiga tehti, või seda, kes liiga tegi?

Kommentaarid