Alustasin uut treeningrutiini. See näeb välja nii: teen 15 minutit soojendust, mida ma ise kutsun hellitavalt HIIT treeninguks, sest selle 15 minuti jooksul ma hüppan, kükin, astun välja, viibutan sangpommi, teen kõhulihaseid ja muud sellist rõvedat ja vastikut, mis mu pulsi lakke lükkab. Pärast seda teen jõutrenni umbes tund aega ja siis on mul veel ujumine. Nimelt väsisin ma ära sellest, et ma muudkui teen ja teen, aga keha läheb aina rohkem loppi ja hakkasin siis meenutama, et kui ma viimati oma kehaga rahul olin, mida ma siis jõusaalis teistmoodi tegin kui täna. Kuna ma seda alles muutsin, siis praegu on vara veel mingist muutusest rääkida, kuigi mulle tundub, et kõht on lamedam, kaal väidab, et rasvaprotsent vaikselt langeb ja natuke nagu on keha rohkem trimmis ka. Vaatame, tavaliselt peaks umbes kuue nädalaga selguma, kas midagi muutub.
Vaatasin, et ma pole ammu raamatutest kirjutanud ja pilte jaganud. Panen siis siia mõned mõtted lühidalt kirja.
Sally Page "Lugude hoidja". Lugu tagasihoidlikust koristajast, kes armastab lugusid kuulata ja talletada. Ta elab oma vaikset elu, aga tema sisemaailm on suur. Ta on leppinud sellega, et koristajad on nähtamatud ja keegi neile tähelepanu ei pööra ning ta ise ka ei otsi tähelepanu. Kuni ta kohtub ühe isepäise daamiga, kes tahab teada, mis lugu endas kannab koristaja. Algab kahe naise ebatavaline sõprus, mis viib selleni, et koristaja jätab oma muidusööjast mehe maha ja hakkab lõpuks oma elu elama viisil, mis talle rõõmu toob. ta lepib ära poja ja õega ning tema elu saab uue hingamise.
Iseenesest tore lugu, aga midagi väga erilist ega meeldejäävat ei olnud. Peategelane häiris mind isiklikel põhjustel.
Viveca Sten "Tõe nimel". No mis ma oskan ikka öelda, meeldib mulle Steni stiil. Tema raamatutes on alati midagi põnevat, mis harib silmaringi ja mõrvamüsteerium selle taustal on pigem lisa, mitte põhifookuses. Selles loos keerleb peamine süžeeliin noore poisi ümber, kes on saadetud purjelaagrisse, kus tal üldse ei meeldi. Aga ta püüab hambad ristis hakkama saada, et isale mitte pettumust valmistada. Ühel hetkel poiss kaob ja uurijad peavad välja selgitama, kas ta põgenes ise või on selle taga keegi teine. Jäljed viivad hiljuti vanglast vabanenud pedofiili jälgedele ning kui selgub, et lapsepilastajal oli ka isiklik kokkupuude kaduma läinud poisiga, on uurijad veendunud, et nad on oma süüdlase leidnud ja neil jääb üle vaid ülestunnistus kätte saada.
Gail Honeyman "Eleanor Oliphantil on kõik väga hästi". Seda raamatut ma ise poleks osanud (ega julgenud) laenutada. Olen jah eelarvamustega. Aga siiski sellevõrra alandlik, et soovitusi kuulata, kuigi need mu eelarvamustega vastuollu lähevad. Ja milline raamat see oli! Ma olin kaks päeva pärast lugemist veel täiesti oimetu. Kuidagi läheb see lugu nii hinge. Peategelane on noor omamoodi naine. Ta saab ise ka aru, et ta pole selline nagu teised ja hoiabki seetõttu eemale. Ta on veendunud, et on parem, kui teised inimesed ning teiste kombed tekitavad temas ainult segadust ning võõristust. Kuni ta kohtub ühe imelise mehega. Kohe on neiul selge, et see ongi mees, keda ta tahab ja hakkab endas väikseid muudatusi tegema, et olla rohkem nagu kõik teised noored naised. Ta ostab uued riided, ilusad jalanõud, hakkab ennast jumestama ja käib juuksuris. Väiksed muudatused viivad selleni, et tal tekivad töö juures ja töökaaslastega lähedasemad suhted ning tema suhtlusringkond hakkab vaikselt laienema. Tal läheb juba päris hästi ja ta on oma eluga rahul, kuni teda tabab tagasilöök, kui selgub, et mees, keda tema oli pjedestaalile seadnud, on täiesti tavaline mees ja mitte kuigi tore veel pealekauba. Eleanorile tundub kõik nii mõttetu ja ta pöördub tagasi oma endise elustiili poole, jättes ennast hooletusse, mis viib omakorda selleni, et ta elu tundub täiesti mõttetu ja ta püüab endalt elu võtta.
Põhjus, miks mulle nii väga meeldis oli see, et ma nägin ennast väga palju selles peategelases. Ikka vahel isoleerin ennast teistest ja olen oma kommetega ning mida vähem teistega suhelda, seda eneseõiglasemaks muutun ja seda paremaks ennast teistest pean. Teised inimesed on peegliks. Olen sellest kirjutanud ja kirjutan veel. Me vajame teisi inimesi. Nad toovad meis välja loomujooni, mida me muidu ilmselt ei märkaks ja mis meis süveneks ja meid lõpuks ehk ka üle kaljuserva lükkaks. Sellepärast ma olingi mitu päeva oimetu. Nii lähedalt ennast nii ebameeldivast küljest pole juba ammu pidanud vaatama.
Taylor Jenkins Reid "Malibu tõuseb tuhast". Ausalt, ma isegi ei tea, mida sellest raamatust arvata. Ta ei olnud halb. Hästi kirjutatud, lobe loogiline tekst, kõik läks täpselt nii nagu arad, ei mingeid ootamatuid pöördeid ega keerdkäike, kõik oli ettearvatav ja sujuv. Ja see vist häiriski lõpuks kõige rohkem. Et nii loogiline ja ilus oli kõik. Umbes selline, nagu vaataks sajandat korda "Viimset Reliikviat", sa juba tead, mis juhtub, dialoog on peas, keegi ei üllata, midagi põnevat ei juhtu. Selline raamatu, et loed läbi ja viis minutit hiljem ei mäleta enam, mis seal juhtus.
Lugu räägib ühest neljalapselisest perest, kelle isa nad hülgas ja ema ennast surnuks jõi. Lugu jutustatakse ühe kahekümnenelja tunnist vaatusena, tehes põikeid noorte lapsepõlve, vahel sisse lükates ka kõrvaltegelaste lugusid, mis kõik ühtse terviku loovad. Lugu algab sellega, et kohtuvad noored ja ilusad, heausksed unistajad, kes loodavad endale luua kauni elu, aga paraku läheb elu ikka oma rada mööda ja kuigi ka unistused täituma hakkavad, siis ei oska üks neist au ja kuulsuse taagaga toime tulla ega seda pereeluga ühilduda, mis tähendab, et naine jäetakse nelja väikse lapsega maha ning minnakse head kohustustevaba elu nautlema. Ema saabki hakkama, kuigi hädavaevu ja vireldes, ainsaks lohutuseks viinapudel, mis aina rohkem ja varasemal kellaajal huulile tõstetakse. Nagu selliste lugude puhul ikka, haarab vanim tütar pereema ja perenaiserolli enda kanda, olles emaks nii oma noorematele õde-vendadele kui ka oma emale. Kuni selline eluviis ema paratamatult enneaegsesse surma juhatab. Aga olgu olud kui karmid tahes, inimesed on ehitatud ellu jääma ja igas olus endale meelelahutust ning pisukest õnne leidma. Õnneliku juhuse tahtel jääb kaunis noor tüdruk silma fotograafile, kes temast kohe posterimodelli võlub. Kuigi see elustiil pole noorele neiule meelepärane, aitab see ometi lõpuks ometi vaesusest välja rabeleda ja neile neljale paremat elu lubada. Peresidemed on sellistes peredes enamasti väga tugevad, kuna läbi on tuldud nii tulest kui veest ning kuigi rahaline seis paraneb, siis soojad suhted ja lihtsad traditsioonid jäävad. Lõppvaatuses ilmub loomulikult välja ka issi, kes vanas eas on härdaks muutunud.
Näe, isegi mäletasin veel.
Libby Page "Brockwelli ujula". Taaskord selline raamat, mis minul kahe silma vahele jäänud, aga kuna käpp on raamatukogus sees, siis leidis ikkagi tee minuni. Hästi armas ja tore raamat. Peamine lugu jutustab naisest, kelle elus mängib lihtne väliujula olulist rolli. Selles ujulas on ta ujunud nii kaua kui ennast mäletab, selle juures leidnud uusi sõpru, veetnud aega kallimaga ja leidnud lohutust oma leinas. Siis aga selgub, et linnavalitus on otsustanud ujula maha müüa ning selle asemel on planeeritud uusarendus rajada. Lugu hakkab kohalikus ajalehes kajastama nooruke ajakirjanik, kes leiab ka ise lõpuks ujulas koha, kus oma mõtteid mõlgutada ja oma ärevuse ning paanikahoogudega toime tulla.
Seda raamatut lugesin aeglaselt ja mõnuga. Ma olin lugemise ajal natuke haige ka ja eks seegi pidurdas tempot. Aga mulle just meeldis see, sest nii sain raamatuga koos rohkem aega veeta. Toredad tegelased ja armas lugu.
Katarina Bivald "Unistuste raamatupood". Noor, äsja raamatupoes töö kaotanud neiu, saabub Rootsist külla oma kirjasõbrale Ameerika väikelinna. Kohale jõudes selgub, et naine, kes teda kutsus, on äsja surnud, aga kogu linn on uustulnuka saabumise üle nii rõõmus ja elevil, et ta pannakse elama tühjaks jäänud majja, teda sõidutatakse mööda linna ringi, talle tehakse nii peos kui söögikohas välja, isegi töö ja mees leitakse talle. Nimelt leiab neiu, et selles väikses linnas on hädasti raamatupoodi vaja ja nii panebki ta enda varalahkunud sõbra kodusest raamatukogust kokku kasutatud raamatute poe.
Umbes pool raamatut oli täitsa okei. Mulle meeldis see, et tekstist ilmnes suur armastus raamatute ja lugemise vastu. Jah, kogu stsenaarium oli väheusutav ja veidi imalavõitu, aga esimesed kakssada lehekülge see isegi ei häirinud. Aga siis, siis sai vist autoril fantaasia otsa ja edasi läks täitsa lappama. Mingi punnitatud armastuslugu ja ähmane selgitus, miks neiu peaks sinna elama jääma ja kuidas ta saaks endale elamisloa sebida. Lugu sellest, kuidas noor ilus gei armub silmini ära 45aastasesse kibestunud nunna ja tahab temaga hirmsal kombel abielluda. Ühesõnaga, ma ei tea, mis seal juhtus.
Elena Ferrante "Kadunud tütar". See oli väga omamoodi raamat. Hästi lühike, eriti midagi ei toimu, aga mõtteid ja tundeid tekitas kõvasti. Lugu keskealisest naisest, kes läheb oma suvepuhkust mere äärde veetma. Rannal päikesevarju all lebades hakkab ta jälgima perekonda, kes samuti seal oma aega veedavad. Eriliselt kiindub ta noorde emasse, kes oma lapsega tegeleb ja mängib. Vaadates seda noort naist, hakkab ta meenutama oma noorust ja aega, kui tema lapsed olid väikesed. Nendes meenutustes jooksevad läbisegi kahetsus, süütunne, hoolimine, enda ambitsioonide ja soovide tahaplaanile jätmine, vaikne lämbumine, mis viib selleni, et ta jätab maha oma tütred ja elab enda elu, kuni lõpuks nende juurde tagasi naaseb. Kuigi ta on justkui leppinud sellega, et ta jättis tütred nende isa hooleks, sest ta oli murdumise äärel ja oleks neile ehk lõpuks viga teinud või nad hooletusse jätnud, siis omati mõtleb ta, et kas tütred seetõttu hoiavad temast eemale ja on võõrdunud.
Kõik see, mida peategelane kirjeldab, tunded ja mõtted, läbisegi ja ometi kuidagi loogiliselt arenevad, need on nii tuttavad. Ma arvan, et iga ema mõtleb ühel või teisel hetkel elus neid mõtteid. Huvitav oli ka see, et naistest ja emadest pole loodud mingit Madonna ja neitsi võrkuju, eksimatut, isetut, alati malbet ja hoolivat. Vaid ongi isekas, kannatamatu, eemalolev, kärsitu, tüdinud, väsinud, kade nende naiste peale, kes oma rasedust teisiti kannavad ja kes eemalt näivad ideaalsed emad ja kaasad. See kõik, see inetu ja kole pool, see käib paratamatult emadusega kaasas, sest emadus on raske. Me võtame oma emadelt kaasa tema kombed või siis jälle püüame nende kommete eest põgeneda, me armastame oma lapsi, aga me tahame armastada oma elu ilma lasteta, me tahame nautida emadust, aga me tahame nautida naiseks olemist, meil on omad unistused, kohustuste kõrval, vahel me lämbume, sest me ei jaksa enam ja me oleme üksi jäetud, kui me põgeneme, siis me tunneme ikkagi mingit valu südames, mis sunnib tagasi pöörduma. Ma arvan, et mu lemmik koht raamatust oli see, kui peategelane kirjeldas noort ema, kui ilus ja tore ning imeline ta oli. Aga, kui ta teda lähemalt nägi, nägi, et ta polegi nii ilus ja nii imeline, et ta on väsinud ja tüdinud ning koormatud. See taipamine, et mõned asjad tunduvad eemalt ideaalsed, aga lähedalt oleme me kõik ikkagi kuidagimoodi vigased, ning see on okei.
Aga jah, nagu ma ütlesingi, siis trennis läheb kenasti, nüüd kui kõik on maha rahunenud ja jõusaalis on jälle hingamisruumi.
Kommentaarid
Postita kommentaar