Jõuluvana tõi mulle muuhulgas ka viiekümneeurose kinkekaardi Ülemiste keskusesse. Ma teadsin kohe, et mul on uut pesu vaja ja uusi trenniriideid. Mul on alati vaja uusi trenniriideid! Just viskasin koristuskäigus terve hunniku vanasid ja kurbasid, kulunud ja veninud trenniriideid ära ja noh, kui ikkagi käia trennis paar korda nädalas (naeratab pilku maha visates tagasihoidlikult parema suupoolega), siis on hea, kui särke ja pükse on varuga.
Enne ostukeskusesse minemist tegin natuke eeltööd ka ära. Vaatasin, mis hinnaga Rademaris särgid müügil on. 50% allahindlusega maksid särgid 29,95 eurot. Andke andeks, aga the fakk!?! Et siis täishind on ühel särgil, millel pole isegi varrukaid, 60 eurot? Lolliks läinud v? Seetõttu otsustasin, et alustan ostlemist hoopis Sports Directist. Kuigi ma põlgan kirglikult seda poodi. Ma ei tea, mis vaib seal on, aga ma muutun kuidagi nii kurvaks selles poes ja tavaliselt ei osta ma sealt midagi, sest ma ei taha seda kurbust endaga koju kaasa tuua. Aga läksime pojaga sinna ja hakkasin endale särke proovimiseks valima. Poeg muidugi vingus, et miks ma netist ei osta. Noh, mulle ei meeldi riideid netist osta. Ma tahan tunda kangast, ma tahan näha kuidas see mu seljas istub ja ma tahan ostukogemust. Ma tean, et teoreetiliselt on mugavam kodust osta ja kui miski ei sobi, siis tagasi saata ja ümber vahetada, aga ausalt, ma ei viitsiks never. Valisin terve hunniku särke valmis ja läksime riietuskabiini. Jah, naerge ja oiake seal teisel pool ekraani, et norm ema võtab oma 20aastase poja endaga riietuskabiini kaasa. Noh, so what? Esiteks, mul oli pesu seljas ja ega mul seal midagi sellist pole, mida ta varem näinud poleks. Proovisin üht ja teist ja valisin justkui kaks tükki välja, mis enam-vähem meeldisid, kuni ma otsustasin, et teate, ma ei osta ikkagi, sest ma pole armunud. Ja ma tahan vaadata oma riideid, neid kanda ja olla neisse armunud.
Panime asjad tagasi ja läksime ikkagi Rademari. Sealt leidsin kohe kaks särki, mis mulle meeldisid ja kuigi ma oigasin, et kumbki maksis 20 eurot allahindlusega, siis arvestades, et ma neid ilmselt vähemalt kolm kuni viis aastat kannan, siis pole suur kulu. Pojalt küsisin, et miks nii palju mingi basic särgi eest. Tavaline valge, mitte midagi erilist. Tema siis seletab mulle nagu lapsele, et seal on ju see swoosh märk peal. No jah, muidugi. Sa ei maksa ju riide eest, vaid õiguse eest olla brändi esindaja.
Kuni ma särke valisin vaatas poeg poes ringi ja küsib, et mida see silt "pluss-suuruses treening tähendab". No ma saan aru, millele see viitab, kuigi loogiline see pole. Poeg veel mitu korda pööras sellele sildile tähelepanu, aga kuna ma olin oma särkidega ametis, siis ei laskunud vestlusesse. Alles paar päeva hiljem kodus hakkasin mõtlema sellele. Sest see on ju napakas. Miks peaks suuremad suurused eraldi osakonnas olema? Mis loogika selle taga on? Või noh, ma umbes kujutan ette, mis loogika seal taga on ja kui ma natukenegi täppi panen, siis see loogika ajab mind maruvihaseks. Sest kui pood tahab oma riideid suuruste järgi välja panna, siis miks ta piirdub ainult pluss-suuruses rõivastega? Siis peaks ju kõik XS-id ja M-id ja muud mudrud samuti olema eraldi väljapanekul. Aga see pluss-suuruses treening pole midagi muud, kui pasiiv-agressiivne kommentaar inimestele, kes vajavad suuremaid kehakatteid.
Mida rohkem ma sellest mõtlen, seda vihasemaks ma lähen.
Kui ma panen ennast suurema inimese kingadesse ja ütleme, et ärkan ühel esimese jaanuari pärastlõunal ja kui olen klaasi vett ära joonud ning kausist soojaks läinud kartulisalatit peale hauganud, tuleb mul meelde, et ma eelmisel ööl ju suure häälega lubasin, et sel aastal võtan ennast kätte ja lähen lõpuks trenni, ning minu esimene käik on ostukeskuses spordiriiete pood ja ma astun põskede õhetades sisse ning valik võtab mul silme eest kirjuks ning ma lähen ja hakkan kõiki neid viiteid lugema "treening", "jooks", "tants", "tennis", "jalgpall", "trialton", "ujumine", "Nike", "Adidas", "Puma", "Reebok", siis see on päris hirmus. Rääkimata järgmisest šokist, mis mind tabab, kui ma hakkan hinnasilte vaatama. Pärast neljakümmet minutit lähen ning otsin lõpuks ühe vinnilise teenindaja üles ning seletan, et teate, ma ei tea kust alustada, aga äkki te aitate, siis tema, roosa mullinäts suunurgas, mõõdab mind pealaest jalatallani ja osutab, et näete, pluss-suuruses treeningriided on seal, nurga taga, halvasti valgustatud alas, kus kõik paksud saavad ennast iga liigse ampsu pärast kollektiivselt halvasti tunda. Siis andke andeks, aga mina oma madala enesehinnanguga tulen sealt poest küll tagurpidi tulema ja viin oma kinkekaardi hoopis KFC kiirtoidu restorani.
Sest mina ei ole kunagi traditsioonilises mõttes paks olnud. Olgugi et ma hädaldan kaalu teemal ja ikka vahel haaran oma paunast kinni, raputan seda suure vihaga ja ütlen, kuidas ma vihkan oma paksu kõhtu. Aga ma saan ju aru, et ma tegelikult olen täiesti tavaline, ehk isegi saledapoolne. Ja mul on see luksus elus, privileeg, minna poodi, valida välja swoosh märgiga särk, leida oma suurus ja sirge seljaga poest välja kõndida. Miks minu suurema isuga ja õnnetuma geenipagasiga trennikaaslane ei või minna samasse poodi, leida endale meelepärane bränd ja rõivas ning see endale osta?
Jutt on kõigil jube hea, eks ole. Me suuname inimesi tervisliku eluviisi poole, räägime köögiviljade ja treeningrutiini olulisusest, aga samal ajal me teeme kõik selleks, et inimesele, kes päriselt tahab ennast muuta, on see maksimaalselt raske. Nagu ma ütlesin, ma ei ole paks olnud, aga ma kujutan väga elavalt ette seda eneseületust, mis peab inimese peas toimuma, et midagi muuta, sest ta ju teab, et teised vaatavad ja annavad hinnanguid. Minu jaoks on need inimesed kangelased! Tõsiselt. Ma mäletan enda esimesi kordi jõusaalis, kus ma midagi ei osanud ja midagi ei teadnud ning kujutasin endale ette, et kõik vaatavad ja kritiseerivad mind. Ma olin tol ajal kõhnem kui täna, muide. Nii et iga kord, kui ma märkan, et keegi uus on trennisaali tulnud või mõni suurema kondiga inimene hiilib mööda seinaääri, siis olen ma nende üle tohutult uhke. Nad on ülemõistuse tublid. Muidugi ei julge ma seda neile öelda, sest ma kardan, et minu taktitundetus võib neid heidutada ja ütlen midagi valesti, mis minu peas kõlab julgustavana, aga välja kukub ikka nii nagu alati.
See oli nüüd üks suvaline ränt.
Ja ma saan aru, et ilmselt kõik ei mõtlegi nii nagu mina oma hapra enesehinnanguga. Ehk need eraldi sektsioonid on moodustatud kauplustesse hoopis suuremate inimeste enda initsiatiivil ning soovil. Ehk on nad hoopis tüdinud sellest, et käivad terve poe läbi, vaatavad üle kõik ilusad ja meeldivad brändid ja rõivad, ainult selleks, et avastada, et nende suurust lihtsalt pole ja siis ohkavad, et oleks ometi mingigi valik suurtest suurustest, kust ma siis midagigi endale leian, ilma, et ma pean oma aega raiskama ja ennast häbistama kõigi nende saledate jooga/pilatese entusiastide vahel trügides.
Lihtsalt mina, täna, kui mul peaks midagi hirmsat juhtuma ja ma ühel jaanuari hommikul ärkan kolmesajakilosena, siis ma tahan minna poodi, valida endale meeldiv asi ja leida see oma 5XL suuruses, mitte minna 5XL suuruse leti juurde ja leida sealt midagi, mis enam-vähem kõlbab. Sest minu jaoks on treeningriided tohutu olulisusega minu treeningrutiini juures. Iga kord kui ma tunnen, et mu trennivaimustus hääbub või ma väga ei viitsi, siis lähen ja ostan endale paar uut komplekti swoosh märgiga riideid ning mul on järgmised kuus kuud jälle kui maast leitud treeningmotivatsioon.
Kommentaarid
Postita kommentaar