Kikivarvul

Nägin hiljuti Instagramis üht tsitaati, mis kõlas umbes nii, et kui sa märkad, et kõnnid kikivarvul, siis see on märk, et sa liigud ringi vales hõimus. See tabas. Olen ennast kikivarvul kõndimas leidnud viimasel ajal päris sageli. 

Sõbrannale kaebasin, et tead, ma ei julge enam millestki kirjutada, sest mul on tunne, et kõik loevad sealt midagi sellist välja, mida ma pole mõelnud ja nii on lihtsam üldse mitte kirjutada. Sõbranna küsis, et kas keegi ütles. Noh, ma arvan, et tegelikult ei öelnud. Ma lihtsalt tajun seda. Fantoomkriitika. Keegi teine ei näe seda, keegi ei tunne, seda ei pruugi isegi olemas olla, aga mina tajun. See lööb valusalt ja teravalt ning see on ainus asi, millele ma keskenduda suudan. 

Varvastel ma kõndisin ka. Teiste varvastel, see on. Ma ju tean. Tallusin korralikult. 

Laupäeva öösel helistas mulle poeg. Nutuse häälega palus, kas ma saaks talle Sakusse järele minna, sest ta oli seal korraks välja läinud ja siis ülejäänud seltskond ütles, et nad ei taha teda enam sinna, aga bussid ju ei käi enam ja ta ei saa sealt ära. Kuna ma ei saanud talle sinna järele minna, siis soovitasin ära leppida ja äkki nad siis annavad ta võtmed ja rahakoti tagasi, et ta saaks endale vähemalt takso tellida ja koju ära minna. Tundes oma poega ei välista ma üldse seda, et ta selle käitumise ära oli teeninud. Me oleme temaga selles suhtes ebameeldivalt sarnased. Vihkame draamat, aga alati leiame end mingi draama keskel ning kui ei leia, siis teeme draamat. Vahe on ainult selles, et ma ei nori tüli, kui ma olen keset ööd Sakus ilma võtmete ja rahakotita. 

Meil on täitmatu tunnustusvajadus. Meie sees elab hirm, et me pole armastusväärsed. Ja kui keegi meile armsaks saab, siis me käitume talumatult, sest me oleme veendunud, et nad nagunii näevad meid läbi ja jätavad meid maha. Sellepärast me kiirendame seda protsessi, käitudes võimatult. Siis kui nad jätavadki maha, siis saame öelda, et näed, ma ju ütlesin, et ma pole väärt armastust. Aga kui keegi jääb ja talub, siis me arvame, et nad on imelikud ja veidrad, sest miks peaks keegi sellist jäledust välja kannatama. 

Loomulikult ei tee me seda kogu aeg. Ainult siis, kui me ise enda väärtuses kahtleme ja vajame erilist kinnitust, et me oleme väärt armastust. Muul ajal oleme me armsad, hoolivad ja imetoredad. Sellepärast see teine pool tulebki alati ootamatult ja šokina. 

Kikivarvul kõndimine kulub ära ka vahel. See treenib. Nõuab pingutust, et leida tasakaalu. Isegi kui tegemist on fantoomkriitikaga. Kui see kusagil su sees on, siis vahet pole, kas teised ka näevad ja tajuvad. Miski sinus annab märku, et sa oled astunud üle nähtamatu piiri ja on aeg ennast kokku võtta.