Lahe laupäev

Reede.

Tööl tegin tööd ja muid asju. Instagrami stoorisid ja mängisin Tetrist. Mingi asendustegevus peab telefonis olema. Kui selleks pole TikTok, siis leian midagi muud. Üks raamat on mul ka töö juures kaasas ja see on selline imelik raamat. Ta on nagu hästi kirjutatud ja asjad, mis seal juhtuvad, nagu huvitavad mind, aga no ei suju see lugemine. 

Pärast tööd käisin trennis. Mõnus oli, vähe rahvast. Eriti hea oli basseinis, see oli sisuliselt tühi ja mingid maniakid ei pritsinud mulle vett näkku. Ma olen nimelt see, kes ei taha juukseid ujudes märjaks teha. Ega nägu. Ja nii ma ujun nagu uss, pea vee peal. Ning hullult ajab närvi, kui keegi kõrvalt plädistab ja pritsib vett kahte lehte. Ei ole vaja. Õpi ujuma. Ma olen neid profiujujaid näinud küll, khm, ei pritsi nad midagi. See, kui sa seal nagu mingi titt hullad, ei muuda su ujumist tõsiselt võetavamaks. Igatahes, reedel oli mega chill. 

Pärast trenni läksin poodi, mul oli vaja näoseerumit ja ma tahtsin mingit vanilje lõhna. Rumalasti tegin, oleks pidanud nädala ootama, siis saan ma sünnipäeva soodustust kasutada, aga noh, oli nagu oli. Nii tore teenindaja sattus mulle I.L.U. poes. Ma varem olen ikka maininud, et mul seal kaupluses tavaliselt selline asotsiaalitunne peal, aga viimased korrad on meeldiv olnud. Ka seekord. Küsis kas ta saab abiks olla ja ma lubasin tal olla, ütlesin, mida soovin ja tema nii toredalt soovitas ja näitas. Sain lõhna ja seerumid ning mõned testerid, mis ilusti ära kulusid ja mida ilmselt tulevikus ka suuremas tuubis koju ostan.

Kui koju jõudsin, siis oli Rimi kuller käinud ja poisid ilusti asjad juba kappidesse pakkinud. Nii mugav! 

Natuke vaatasin veel telekat ja läksin magama ära.

Laupäev.

Laupäevaks oli mul planeeritud hommikul sõbrannaga trenni minna. Ta liitus hiljuti spordiklubiga ja kutsus mu kaasa, sest ta teab milline trenni fanaatik ma olen ja kuidas mulle teisi õpetada meeldib. Trenni me ei jõudnud paraku, kuna sõbrannal oli tuul kaela läbi tõmmanud ja nii veetsime me hoopis aega spordiklubi kohvikus ja treenisime omavahelist sõprussuhet.

Teate kuidas mõne inimesega saad kokku ja need vestlused lähevad oma rada nii et sa vaatad seda kõrvalt ja mõtled, et sellist teleshowd ma vaataks täiega. Noh, meil selle sõbrannaga on tavaliselt sellised kohtumised, mis tunduvad ulmelised, need lendlevad ja need on nii naljakad. Ma nagu Mustamäe kajakas ikka mitu korda lagistasin seal üle kohviku, nii et kõrvallaudades inimesed pead pöörasid. 

Kuna mind seob konfidentsiaalsusleping antud sõbrannaga, siis ma ei saa rohkem midagi avaldada, aga mulle tundus, et meie vestlus tiirles seekord EGO ümber. Kuidas meie ego mõjutab otsuseid ja eneseväljendust ning enesehinnangut. Sõbranna tundub praegu sellel rajal olevat, et tahaks oma egost lahti lasta ja teenida ühiskonda, mul on pigem vastupidi. Ma olen kõiki teisi piisavalt teeninud ja enda vajadused ning soovid pikalt tahaplaanile jätnud ning lasen nüüd oma egol hullu panna. Küllap me mõlemad ühel päeval ka selle tasakaalu kahe vahel leiame. Aga mulle meeldib see oma sõbra juures, nagu oma teistegi sõprade juures, et me kõik aktsepteerime üksteise seisukohti ja vaateid ega anna hinnanguid. Me võime olla elus täiesti erinevatel astmetel ja ehk väärtustada ka ajas erinevaid asju, aga see ei riku sõprust, keegi ei tao rusikaga rinnale või löö lahtise käega lauale, et kuidas sa lammas aru ei saa, et mul on õigus ja sina eksid. Ideede turvatsoon. Nii hea.

Pärast käisime veel jalutamas ka. Nii ilus talvine päike paistis. 

Sealt läksin ma edasi raamatukokku. Oli tulnud kiri, et mu tellitud teavik on kohale jõudnud ja viisin siis ka ühe tagasi. Viisin ühe ja tulin kolmega koju ja ühe tellisin juurde. Sellest, et mul kodus juba oli 8 raamatukogu raamatut ootamas, me ei räägi. Raamatukogus põrkasin ka naabrimehega kokku, mis oli selline huvitav kokkusattumus, sest me olime sõbrannaga just sellest naabrimehest rääkinud. Külaelu.

Siis tuli poeg külla ja ei toonudki mulle veini. Mis tähendas, et läksime koos veini tooma. Ma olen teda ka nüüd veiniga harjutama hakanud. Muidu ta on ikka õlle sõber. Ostsime veini ja muud nänni ning ootasime kassa juures, et teenindaja tuleks ja vanust kontrolliks. Teenindaja tuli ja vabandab siis, et ta nägi oma kuudist ainult poissi, mitte mind. Milline alatu solvang nagu! Ütlesin, et poiss on ka juba üle 20, millele poiss süütult teatab, et tema on alles 16. 

Kodus küsisin talt, et mis ta minu uuest lõhnast arvab, ütles ei. Et see on liiga süütu minu jaoks. Arvestades, et ma muidu kannan litsilõhna, siis ilmselt küll, jaa. Aga kassile mu uus lõhn meeldib. Ronib sülle ja magab mu kõrval. Nii palju, et ta lõhnab ise ka juba vanilje järele. 

Keetsin pastat, praadisin juurde šampinjone ja suitsuvorsti ja lisasin juurde killukese trühvlimajoneesi. Istusime lauas ja sõime haudvaikuses. Teate, see on alati kõige suurem kompliment. Sest kui inimesed hakkavad ülevoolavalt seletama, kui hea toit on, siis ma ei usu neid. Aga kui nad on mu kokanduskunstist lummatud ja sõnatud, vot see on õige kompliment! Ei, ma ise olin ka sõnatu. Või siis lihtsalt nii näljane. Aga ma räägin, kõige paremad on lihtsad asjad. Ei mingit super-über-mega erilist rooga, tee makaronid vorstiga valmis ja kõik minestavad vaimustusest. 

Pärast söömist istusime diivanil, tema mängis oma telefonis mingit mängu, mina mängisin Tetrist ja siis jagasime viimase nädala sündmusi. 

Rääkisime huumorimeelest ja sellest, kuidas osad inimesed ei saa sarkasmist ja irooniast üldse aru ja kui raske on nendega suhelda. 

Jaa, suhtlemisest ja arusaamisest ma tegelikult mõtlesin töö juures juba reedel. Nimelt on mul kolleeg, kelle eluunistus on minna Ameerikasse. Rääkis, et ta siis sel aastal on otsustanud perega minna. Kuna ma mõni aasta tagasi käsin, siis küsis mult igasuguseid asju. Et kui palju piletid maksavad ja kui pikk on lend, kas ümberistumisega Soomest või Rootsist, kas kasutada sularaha või pangakaarti, kust viisat saada ja palju see maksab. Selles mõttes, et kõik täiesti tavalised küsimused ja kuna ma neile ka vastust kergesti tean või vähemalt tean, kust vastust leida siis pole ju keeruline inimesele seletada. Või? Keeruliseks teeb asja see, et kolleeg on ukrainlane. Ja kurt. Ma võin vastuseid teada, aga ma ei oska neid küll nii hästi vene keelde tõlkida ja siis vene keeles talle viibelda. Ehk see kõlab veidi üleolevalt, aga ma ei kujuta ette, kuidas ta seal USAs hakkama saab oma olematu keeleoskusega. 

See on vist suurrahvaste probleem, et nad arvavad, et kõik inimesed peavad oskama nende emakeelt, mingu nad maailmas kuhu tahes. Töö juures on mul viimasel ajal jälle rohkem olnud kliente, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Noored, kahekümnesed tüdrukud ja poisid, lihtsalt ei oska mitte ühtegi sõna eesti keelt. Osad neist oskavad vähemalt inglise keelt, aga üldsegi mitte kõik. Ja mina ei saa sellest aru. Ma ei saa aru sellest, et kuidas tänapäeval üldse inimesed nii elus hakkama saavad, et nad ei oska inglise keelt, rääkimata sellest, et kuidas on võimalik, et sulle see keel lihtsalt ise külge ei hakka. Kus koopas sa elad? Kui ma olin noor ema, siis ma püüdsin küll piirata oma laste ekraaniaega, aga ma arvan, et kolmanda lapse saabumise ajaks olin ma juba alla andnud. Ei jaksanud enam keelata ja ei viitsinud kakelda ja olin nii väsinud, et kui see helesinine ekraan annab mulle vähemalt pool tundi enda aega, et ma saan rahus maha istuda ja oma kohvi juua või duši all käia, siis teate, küllap ma tegelen tulevikus kõikvõimalike kahjulike tagajärgedega, mida liigne ekraaniaeg laste arenguga pidi korda saatma. Aga üks kasulik tagajärg oli sellel ka, et mina olin laisk ema - mu lapsed räägivad kõik puhtalt inglise keelt. Rääkisid seda nagu teist emakeelt. Vahel mulle tundub, et lausa nagu esimest emakeelt, sest pigem tulevad sõnad kergemini inglise kui eesti keeles meelde. Tahate mulle nüüd väita, et venelased on kõik paremad lapsevanemad ja sellepärast pole nende võsukesed imikueast alates telekast inglise keeles multikaid vahtinud ja tahvelarvutist mänge mänginud? Ei usu, lihtsalt ei usu! 

Aga suurem müstika on see, et kuidas inimesel endal ei teki huvi ära õppida riigi keelt, kus ta elab. See ei ole loomulikult ainult siinne probleem. USA on täis inimesi, kes oskavad ainult hispaania ja hiina keelt, Jaapanis elavad inimesed, kes räägivad ainult inglise keelt, Soomes elavad inimesed, kes oskavad ainult rootsi keelt. Minu meelest on see au küsimus, et ma oskan kohalikus keeles vähemalt kõige elementaarsemaid eneseväljendusi. 

Kui ma USAs oli, siis juhtus seal selline lugu, et olles ühes kaupluses järjekorras, tormas poodi üks endast väljas vene naine ja hakkas vene keeles teenindajalt nõudma, et ta teda aitaks. Nimelt oli daam oma käekoti kaotanud ja küsis nüüd, et ega keegi pole seda leidnud. Loomulikult kehitasid teenindajad selle peale õlgu, sest nemad ei saa ju aru. Astusin tol korral vahele ja olin tõlgiks. Vene naine oli minust noorem, pakun et kolmekümnendates või hilistes kahekümnendates. Kuigi tema puhul ma isegi võiks arvata, et kuna oli paanikas oma kaotatud koti ja isikliku vara tõttu, siis ei tulnud ükski muu keel meelde, peale emakeele. Aga nüüd ma mõtlen oma kolleegi peale, kes tahab minna reisile, ise oskamata sõnagi inglise keeles. 

Kui poeg koju läks, lugesin raamatut, tegin ahjukana ja pesin pesu.

Pühapäev.

Ärkasin värske ja puhanuna. Tundub, et see uus ravim sobib paremini ja ma olen pidevast väsimuse lõksust ennast välja murdmas. Kuigi Reena kirjutas, et tal oli ka mingi müstiline tõbi kallal, mis väljendus tuumaväsimuses ja jõuetuses, äkki mul oli ka siis hoopis see? Ja mina siin juba kartsin, et ma olen nelikümmend saanud. 

Vahetasin voodipesu, jõin kohvi, sõin köögivilju, lugesin raamatut, tegin lõunasööki (keedukartul ja hakklihakaste). Ebareaalselt hea! Sõin lummatult. Ikkagi mul vist on pärast rohuvahetust parem, sest ma tunnen lõhnu tugevamalt ja maitseid paremini. See pidev vesise nina ja allergiatunne on möödas. Lugesin veel raamatut. Tegin raamatutest pilte. Väsisin natuke ja tukastasin diivanil. Lugesin edasi. Olin terve päev nii, et kordagi ei pannud telekat peale. Kaks päeva järjest. Täiega olin enda üle uhke. Mul muidu on see harjumus, et ma teen söögi valmis ja potsatan teleka ette, sest vaikuses on nii veider nosida. Aga viimasel ajal tunnen ka töö juures lõunat süües, et ma ei vaja ja isegi ei taha mingit kõrvaltegevust. Ongi minu taldrik ja toit ja kahvel. Aa, ja seda ka, et ma olen nüüd mitu nädalat järjest tublisti kodust lõuna tööle kaasa võtnud. Või enam-vähem tublisti, paar korda on maha jäänud. See vaikuses söömine, see on huvitav. Mulle meeldib. Kuidagi värskendav on. 

Selline nädalavahetus oli.