Muutumisest

Kuulasin üks päev trennis podcasti, milles räägiti muutumisest. Lühidalt oli iva selles, et me kõik vaatame tagasi minevikku ja mõtleme, et vaat kui palju ma muutunud olen, aga kui me mõtleme tulevikust, siis me millegipärast ei kujuta ette, et me muutume. Ta tõi selles näite abielutõotuse kohta, et me anname abielludes lubaduse kellegi eest, keda veel ei ole olemas, lubaduse armastada kedagi ja jääda nende kõrvale, keda me veel ei ole kohanud. 

Ja ma olen seda nüüd siin mitu päeva oma peas laagerdanud. 

Muutusetest rääkides, siis olen ma liuelnud selle skaala ühest otsast teise. Kunagi olin veendunud, et inimesed ei muutu, siis jälle näinud enda pealt, et ma olen muutunud hoopis teiseks ja jõudnud kuhugi keskele tagasi, tunnistades, et midagi muutub, aga mitte kõik ja me ise ka määrame palju, mis ja kuidas meis muutub. Meid muudavad ka kogemused. Kuigi ma muidu ütleks, et kes on loomult rahulik ja vaikne, sellest ei saa kärsitut ja lärmakat, siis vaimsed haigused ja traumad võivad meid raputada nii, et me ei tunne ennast ise äragi. Aga enamik muutustest imbub meie sisse vaikselt, märkamata ja midagi üle öö ei juhtu, aga aastate jooksul võib juhtuda. 

Sellepärast ongi naljakas ka, et mõni ei tundugi muutuvat. 

Ning imelik on kuulata, kui keegi ütleb, et sa pole üldse muutunud. Mis mõttes? Kuidas? Kas sa siis ei näe? 

Aga inimesed ei näe. Inimesed elavad enda maailmas.

Just nüüd juhtus järgnev lugu. Panin vee keema, et kolleegile teed keeta. Panin tassi valmis, teekoti sisse ja pidin korraks poodi lippama. Enne seda tuli kööki pinginaaber ja pani enda tassi koos teekotiga ka valmis. Tulin mina poest tagasi. Läks mööda pool tundi, kuni kolleeg küsis, et kus ta tee siis on. Nagu, okei, jah, mina hakkasin teed tegema ja unustasin, aga kas pinginaaber ei saanud aru, et tass teekotiga on mõeldud kolleegile ja kui ta endale teed tegi, siis ei suutnud teisele inimesele valada? Ei. Sest ta elab omas maailmas. 

Aga kuigi mind üllatab, kui inimesed ütlevad, et "sa pole üldse muutunud", siis palju hirmsam on, kui nad ütlevad: "sa oled hoopis teistsugune, kui varem". Ma ei tea miks see mind hirmutab. Vahel olen küsinud ka, et mis mõttes, aga ma ei mäleta ühtegi normaalset vastust. Ikka ilmselt just selle sama tõttu, et need inimesed elavad ka ju omas maailmas. 

Ja me kunagi ju ei tea, millises suunas me muutume ja kuidas me kohaneme enda muutmisega ja kuidas kohanevad meie lähedased muutustega, mis meis toimuvad ja kuidas meie muutumine muudab neid. 

Ma tean, hirmus filosoofiliseks kiskus, aga te andke mulle andeks, ma pole ülikoolis filosoofiat õppinud.