Ma peaaegu ei kirjutanudki. Kuigi ma kirjutasin. Kirjutasin ägeda, agressiivse ja kurja postituse. Või noh, kas just kurja, aga solvunud postituse. Lõin kõvasti vahtu üles. Sisuliselt ütlesin, et teate, minge teie ka õige sinnasamusesse ja mina rohkem teie liivakastis ei mängi. Aga siis tulid valud ja krambid ning paha veri läks mu seest välja ja hormoonid tasakaalustusid, sõbranna ütles ka paar lohutavat mõtet ja mul hakkas enda pärast piinlik. Piinlik, et ma mingil porikärbsel lasin oma tuju rikkuda. Ja siis tuli kohe tänulikkus ka. Kui ma sellisel asjal lasen ennast mõjutada, siis järelikult on mul elus kõik hästi. Pool aastat tagasi ma poleks sellise asja peale kulmugi kergitanud. Muianud oleks heatahtlikult, sest siis veetsin ma unetuid öid olelusvõitluses ja mul ei jagunud energiat, et kellegi mürgiste kommentaaride peale ärrituda. Niisiis otsustasin, et ma olen pigem tänulik ja ei lase kärbsemustal enda tuju rikkuda.
Aga et te teaks, millest ma räägin ja ei oleks kunagi hiljem mingit üllatust, et ei tea, kust see plahvatus tuli, siis olgu öeldud, et hinge läks kommentaar teemavalikutest mu blogis. Iseenesest oli kommentaar mõnevõrra õigustatud. Või olgu, kuna ma täna lahkes meeleolus, siis ütleme, et oli õigustatud, ilma mõnevõrrata. Ja oleks see üks kommentaar, siis ehk oleks ma selle endalt maha raputanud, nagu mul kombeks on, aga see tuletas mulle meelde, kuidas kommenteerija on varemgi mu teemavalikuid kritiseerinud. Eriti läks mulle hinge see, kui ta võttis arvustada minu lugemisväljakutse teemasid. Kui see tookord juhtus, siis ma tegin ikka seda, mida ma alati teen, lähtun eeldusest, et inimesed on kõik ilusad ja head ja seejuures ilusad ja head omal viisil ja omal moel ning kõigil on ju õigus ennast väljendada temale mugaval kombel. Kui see sama lugu kordus teist korda, siis see juba pistis valusamalt. Sest kas sa tõesti oled nii ebakindel endas ja õnnetu inimene, et sind isiklikult solvab ja häirib see, kui mina kirjutan sellest, et mul on seatud endale isiklik teistesse mittepuutuv eesmärk ühes aastas läbi lugeda n+1 raamatut ja sa pöörad selle millekski paheliseks ja rumalaks, rõhutades seda, kuidas sina loed raamatuid paremini, sest sa loed neid naudinguga ja süüvides? Ja sul on seda vaja rõhutada rohkem kui korra? Saate aru millest me räägime ikka? Raamatute lugemisest! Mitte sellest, et ma olen endale võtnud eesmärgiks aasta jooksul kõik tuntud ja teadmata narkootikumid järele proovida või igas kuus lasta endale uus suguhaigus diagnoosida. Ja isegi kui mul oleks see eesmärk, siis kuidas see sinu asi on, stranger from the internet? Selle pärast ma ära flippisingi. Et olgu, praegu oli ütlemist minu kogemuslugude kohta, aga varem jäi mu tiktokkimine ette ja enne seda isegi lugemine. Miks mu isiklik elu sulle niivõrd hinge läheb, et sa võtad endale õiguse seda kuidagi kommenteerida ja sellesse sekkuda? Kes sa oled enda meelest?
Sorry, ma tõmban ennast jälle käima.
Aga jah, ma võin siin plahvatada ja kohta kätte näidata, aga selle okkalise pinna all olen ma ikkagi tundlik ja haavatav ja sellised kommentaarid lähevad hinge ning ma põen nende pärast ülevoolavalt. Õnneks ma tavaliselt lõpuks ikkagi rahunen ja õnneks on mul inimesed kõrval, kes aitavad mul suurt pilti näha.
Ene Sepp "Minu Colorado. Suuskadel kuradi jälgedes". Lugu eesti tüdrukust, kes armub suusatamisse ja lumme ning muuhulgas ka karusesse ameerika suusainstruktorisse. Ta kirjeldab oma teekonda suusapatrulliks saamise ja USA kodakondsuse poole, olles seda tehes ülimalt põhjalik ja süstemaatiline.
Iseenesest oli ju hästi kirjutatud. Ja põhjalikult. Kõik sai väga selgeks. No ainult see lõpp jäi veidi lahtiseks, sest ma ei lugenudki välja, et mis nende plaan siis lõpuks oli, et kas jäid ikkagi sinna või tulid Eestisse, aga ehk ei olnud neil endalgi see asi veel lukus, kui raamatut kirjutati. Aga midagi hakkas jubedalt vastu. Väga raske oli lugeda ja ma ei saanud aru miks. Mind tegelikult huvitas see, millest oli jutt ja ta kirjutas hästi. Võibolla liiga hästi. Liiga detailselt ja steriilselt. Võibolla oleks toorest emotsiooni tahtnud rohkem tunda, ma ei tea. Ausalt, ma ei tea, mis see oli, et mul lugemine kuidagi üldse ei sujunud.
Freida McFadden "Koduabiline". Millie on keerulise minevikuga neiu, kes otsib meeleheitlikult töökohta. Kuna ta on viimased aastad vangis olnud, siis ei ole uue töökoha leidmine sugugi lihtne. Seetõttu ei suuda ta oma õnne uskuda, kui talle pakutakse hästi tasustatavat koduabilise tööd peenes ja heal järjel olevas peres. Peagi aga selgub, et kõik mis hiilgab ei ole kuld ja et kauni fassaadi taga peidavad end räpased saladused ja kogunevad pinged. Pereema käitub aina väljakannatamatumalt ja nii tekibki noorel koduabilisel hoopis soojem suhe peremehega. Need soojad suhted aga lähevad kiiresti liigagi kuumaks, mis toob noorele naisele kaasa hoopis suuremaid probleeme, kui ta oleks aimata osanud.
Lugemine läks kiiresti, kohe väga kiiresti. Leheküljed lihtsalt libisesid iseenesest. Loo idee mulle meeldis väga ja üldiselt oli ka põnevalt kirjutatud. Vähe punkte jätsin ma raamatule seetõttu, et teostus oli infantiilne ja seal olid mitmed nüansid, mis min jaoks tervikpilti rikkusid. Näiteks oli paaris kohas loogikavigu, kui üks tegelane teadis midagi, mida ta poleks pidanud teadma, aga autor oli selle vist ära unustanud, sest lugeja teadis ja siis see lugu jätkus nii nagu ka tegelased teadnuks, kuigi nad poleks tegelikult pidanud teadma. Veel oli seal koht, kus tegelased läksid peenesse Prantsuse restorani ja siis "kelner tuli ja valas nende klaasid pilgeni täis punast veini". Ilmselt see on minu enda isiklik kiiks, aga ei ole ma veel üheski peenes restoranis käinud, kus kelner oleks mu klaasi pilgeni veini täis valanud. Ainult mingites nurgatagustes urgastes on seda juhtunud. New Yorgis parkimise ja Broadway külastuse kohta tekkis ka error, et autor ei tea millest ta räägib (räägib suur New Yorgi ekspert, kes korra on selles linnas natuke ringi jalutanud). Sellised hooletusvead häirisid. Aga muidu mulle meeldis.
Manona Paris "Meie taluköök. Hakka uuesti elama". Kolmas Petrone Prindi kingitus. Ja see raamat meeldis mulle väga. Kohe väga-väga. Autor kirjutab oma lugu, kuidas ta tuli pingeliselt töökohalt ära ja alustas uue projektiga ning mitte ainult tööalaselt vaid ka isiklikult. Oma lugu jutustades puudutab ta muuseas ka toitumishäireid, laste kasvatust, lisab viiteid kehakaaluindeksile ja jagab retsepte ning mõtteterasid. Selline soe ja terviklik raamat. Ma ise ei ole küll talupidamisest ja vana uueks kõpitsemisest niivõrd huvitatud, aga ta oskas seda kõike kirjutada nii, et mul oli väga huvitav lugeda ja elasin nende pere katsumustele ja rõõmudele kogu hingest kaasa.
Ashley Audrain "Sosinad". Kümneaastane Xavier leitakse ööl vastu hommikut oma koduhoovist näoli muda seest, kuhu ta on oma kolmanda korruse magamistoa aknast kukkunud. Poiss on teadvusetu ja tema murest murtud ema veedab päevi poja haigevood kõrval tema heaolu eest palvetades. Anudes samal ajal, et poeg ärgates juhtunut ei mäletaks. "Sosinad" on mitmekihiline ja põnev lugu neljast meeleheitel koduperenaisest, kes kõik jutustavad oma lugu. Lugu, mis välja paistab ühel viisil, aga mille sees on hoopis miski muu. Lugu armukadedusest, hirmudest, vihkamisest, uhkusest, üleolekust, tunnustusvajadusest, isiklikest ambitsioonidest, ohverdustest, pettumustest, petmisest, unistustest loobumisest ja täitunud unistuste hinnalipikutest.
Ma ei saa aru, miks sellel raamatul nii vähe punkte on. Minu meelest oli see väga hea. Psühholoogiline põnevik selle parimas vormis. Nii palju mõtteteri, mis olid esitatud alltekstina ja varjatult, aga mis olid ikkagi vältimatult silmapaistvad. Emaduse mitmetahulisusest. Karm ja puhuti vastik, aga just sellepärast nii hea, et ta paneb sind tundma ja analüüsima. Või oli see mulle just praegu kuidagi õige.
Enel on blogi ka :) https://tudengiraport.wordpress.com/
VastaKustutaTa seda blogi mainib raamatus ka 🙂
KustutaTaluköök üllatas mind ka positiivselt. Mõtlesin esialgu ka ise, et ah, kas hakkan lugema, pole minu teema, aga Manona kirjutab tõesti vajalikel teemadel ja väga haaravalt. Natuke sama, kuigi siiski täiesti teine lugu on samas sarjas Meie vana majaga. Seal on küll ka spetsiifilist juttu, aga siiski kõik need bürokraatia-jaburdused ja no see suguvõsa naisteliin... uhhh, hea.
VastaKustutaJaa, seda raamatut on mulle ka soovitatud, arvan, et võtan selle ka mingi hetk ette.
Kustuta