Nostalgiatoidud

Siis kui ma viimati hakklihakastet tegin, mõtlesin sellele, et ma ei tee peaaegu kunagi neid toite, mida ma lapsena sõin. Selles mõttes, et mul ei ole enda teada mingit erilist traumat või halba mälestust nendest toitudest, lihtsalt meie peres on kuidagi teistmoodi välja kujunenud. Ja siis vahel kui ma teen midagi, mida süües ise üles kasvasin, siis minu jaoks on see lohutustoit ja mu lapsed on umbes nagu, öäk. 

Päris ausalt, ma ei mäleta üldse mingeid erilisi toite oma lapsepõlvest. Ma mäletan seda, et isa pidevalt ema kallal vingus, et ta ei osanud süüa teha ja siis ema solvus ja jonnis ja ei teinud mitu päeva midagi. Mäletan, et emale meeldis teha ühepajatoitu. Aga see oli suht lurr ja maitsetu. Ema tegi alati veel hiiglama palju ka seda, sest talle ei meeldinud süüa teha ja nii oli seda lurri kohe pooleks nädalaks. Isa tegi hästi süüa. Kui ma nüüd ei valeta, siis ta oli kokandust isegi vist koolis õppinud. Vahel harva ta tegi kohe korralikud praed ja kotletid. Isa oligi see, kes mind ka esimesi asju tegema õpetas, pannkooke ja kotlette, kastmeid ja makarone hakklihaga. 

Ainult üks halb mälestus seoses söömisega mul on. See oli hernesupp, mida ma ei tahtnud kuidagi süüa. Nii ma seal köögis üksi istusin ja pidin supi ära sööma. Aga minu mäletamist mööda ma ei suutnudki. Ma ei teagi, mis sellega tookord oli, sest hilisemas elus pole mul hernesupi vastu erilist tõrget olnud. Laste isa küll vihkas seda kirglikult, aga ma õppisin seda nii siidise ja mõnusana valmistada, et isegi tema hakkas seda isukalt sööma. 

Paremini mäletan söömist ja erinevaid toite Hiiumaa vanaema kulbist. Ma ei tea, kas talle just süüa teha meeldis, aga ta tegi kogu aeg, tegi palju ja tegi rikkalikult. Kui oli kala, siis seda oli supis ja praes, marinaadis, kuivatatuna, suitsukala ja soolakala. Kui oli liha, siis oli tailiha, oli pekki, oli sülti, oli praadi, oli ahjus, oli pajas, oli lõkkel. Toit oli kogu aeg olemas, see seisis laual, nii et võis iga hetk tulla ja midagi põske pista. Ja see maitses hästi. Praegu ma mõtlen, et huvitav, kuidas ta jõudis kõike seda, sest maal on pidevalt nii palju teha, loomad talitada, peenrad rohida, vaod künda, sokid kududa, pesu pesta, toad kraamida. Mul on väga kahju, et mul polnud aega vanaemaga rohkem aega koos veeta, kui ma juba natuke nagu täiskasvanu moodi olin. Ta oli üks vinge naine! 

Kui ma mehele läksin, siis dikteeris mees peamiselt selle, mida me süüa tegime. See kõlab natuke inetult, aga tegelikult mul polnud selle vastu midagi, sest nagu öeldud, ei olnud mu enda kodune köögilaud teab mis eriline latt, millest üle hüpata. Kui ma ühel hetkel söögitegemise maagia enda jaoks avastasin, hakkasin väga palju erinevaid asju katsetama ja tegin üsna palju ka selliseid toite, mida mees ei jumaldanud. Kala näiteks ja suppe. Aga kuna ta ise oskas ainult pastat keeta, siis ei jäänud tal midagi muud üle, kui pidi seda sööma, mida ma teinud olin. Sõi ja kiitis. Kiitis nii palju, et terve Pärnu linn arvas, et ma mingi meisterkokk olen. Kui see jutt linna pealt minuni tagasi jõudis, hakkasin ise ka usukuma, et ma oskan süüa teha. 

Nüüd teevad mu pojad süüa. Kaks tükki. Kaks teevad, kaks ei tee. Ma olen teadlikult küll neid kõiki natuke õpetanud, et nad päriselt nälga ei sureks, kui keegi neid lusikaga mööda elamist taga ei aja, aga ainult kahel neist on huvi selle vastu ja tahavad ise oma oskusi lihvida ja menüüd rikastada. Kärbse pealt näen eriti selgelt seda, kui kiiresti ta oskused ja enesekindlus on kasvanud. Väga uhke olen ta üle. Kadunud Poeg on ka suur kokandushuviline ja kui kokku saame, siis ta jälle räägib, milliseid uusi asju ta on oma koduköögis katsetanud ja mis meeldib ning mis pigem mitte. Tema ütles ka, et ta ei tee peaaegu kunagi kodus neid toite, mida lapsepõlves sõi. 

Seega, ma saan omavahel võrrelda nelja põlvkonna söömisharjumusi ja need kõik on erinevad. Huvitav mõelda, et kui mul peaks ühel päeval avanema võimalus oma lastelastele pakkuda enda lapsepõlvetoite, siis kuidas nemad need vastu võtavad.