Raamatutest

Sel aastal mõtlesin, et püüan läbi lugeda 43 raamatut, nagu elatud aastaid, eks. Ja kuigi ma seda teadlikult ei planeerinud, siis aasta on alanud suure hooga. Postitust kirjutades on mul läbi loetud juba 9 raamatut. Mis tähendab, et ma saan sel aastal lugeda paar telliskivi ka läbi, kiirustamata. Või siis lugeda paar sellist raamatut, mis mul kunagi juba loetud on. Näiteks üht raamatut lugedes meenus mulle "Ettelugeja". See romaan on mul isegi kodus olemas ja ma olen seda vähemalt ühe korra kunagi lugenud. Ja see on mul ka vanni kukkunud, ning mul on kahtlane aimdus, et see juhtus raamatut teist korda lugedes. Mäletan väga selgelt, kui ma seda esimest korda lugesin. Sellega läks nii, et olin kunagi Varraku raamatusõprade klubi (või jumal seda mäletab, mis selle klubi nimi oli) liige. Neil selline süsteem, et saatsid sulle iga kuu automaatselt mingi raamatu, juhul kui sa sellest teatud kuupäevaks ei loobunud. Muidu olid neil ka erinevad kuupakkumised ja boonussüsteemid. Sel ajal saabus erinevaid raamatuid mu koju, millest ma midagi ei teadnud puhtalt seetõttu, et ma unustasin pidevalt õigeks kuupäevaks saadetisest loobuda. Nii jõudis minuni ka "Ettelugeja". Lugesin seda ja ma mäletan segaseid tundeid, mis mind valdasid. Kui te ei tea, siis lühidalt on sisu see, et noor poiss, täiesti teismeline, hakkab semmima endast kakskümmend aastat vanema naisega. Ja kui ma ütlen "semmima", siis loomulikult ma mõtlen, et neil areneb välja kirglik intiimsuhe. Tol ajal lugedes häiris see mind väga. See, et ma tundsin tohutut erutust neid kirjeldusi lugedes. Olin ju siis veel enda meelest korralik kristlane, kes selliseid ebamoraalseid lugusid ei tohiks lugeda. Ja jätsingi pooleli. Kuni mõni aasta hiljem nägin filmi, mis selle raamatu järgi tehtud. Siis lugesingi uuesti seda. Sel korral mind enam niiväga ei häirinud erootilised stseenid. No ja nüüd mulle tundub, et ma tahan uuesti lugeda. Teate küll, et märkmeid võrrelda. 

Tulles tagasi selle juurde, et mul on aasta lugemise mõttes hästi alanud. Täna on viies veebruar ja mul on loetud 9 raamatut. Teate, ma olen enda üle mõõdukalt uhke. Ma tean, et on inimesi, kes loevad 9 raamatut päevas, või midagi, või nii mulle vahel tundub, kui ma vaatan teiste raamatupostitusi. Siis ma pole enda üle uhke. Hakkan kohe peksma ennast, et jube lohe olen, on mul vaja seda paganama trenni teha või kodu koristada vms, peaks hoopis lugema. Ainult, et ma olen nii ehitatud, et kui sa minus süümekaid tekitad (kui ma ise endas süümekaid tekitan), siis ma lähen üldse lukku ja ei võta kolm aastat ühtegi raamatut pihku. Minu puhul ei tööta näiteks see, et keegi ütleb, et sa ei saa hakkama ja siis ma trotsist saan. Ma olengi siis see, kes ütleb, et jep, ei saagi, heidan pikali ja nii jääbki. Ma ei hakka sind ümber veenma. Aga kui sa usud minusse (kui ma ise endasse usun), siis ma saan. Vahel ma trennis ka ise julgustan ennast. Enne setti sean endal eesmärgi, ütleme et tahan 40 kiloga mingit harjutust teha, mida ma muidu teen 30 kiloga. Siis ma ütlen endale, et teed neli kordust. Aga ma muidugi alati püüan natuke rohkem ja kui siis saan rohkem, siis kiidan ennast, et nii tubli olid. Mul on vaja väikseid eesmärke, mis on mõistlikkuse piires teostatavad. Siis mul on hea tunne ennast natuke utsitada ja olla na-tu-ke-ne tublim, kui ma lubasin. Sellepärast on minu jaoks 9 raamatut tubli saavutus. 

Üks tüdruk just jagas, et tema luges jaanuaris kaks raamatut. Seletas, et ta käib tööl ja kaks korda nädalas trennis ja siis on veel sõbrad ja muud tegemised. Aga nii ongi ju. Kuidas inimesed loevad nädalas seitse raamatut, ma ei saa aru. Isegi kui ma tööl ei käiks, siis ma ei suudaks nii palju lugeda, mul tekivad istumisest juba lamatised. Üks päev nädalas võib mul selline olla, kus ma ainult loen hommikust õhtuni, aga see on maks. Mul tekib ühe koha peal passimisest mingi motoorne rahutus. Ma hakkan nihelema, telefoni passima, vett jooma, pissil käima, sööma, pesu pesema, koristama, nõusid pesema, kohvi jooma jne. Kuigi ma püüan iga õhtu enne magama jäämist ka natuke lugeda, siis alati ei suuda. Ei suudagi, ei tahagi seda raamatut kätte võtta. Tahangi lihtsalt molutada ja tuimalt telekat vaadata või telefonis scrollida. 

Teisest küljest on see napakas jutt, sest minuga sama õhku hingavad inimesed, kes ei saa üldse aru, millest ma jauran, sest nemad on elus kokku 9 raamatut lugenud ja neid üldse ei huvita lugemine. Mitmes raamatus, mida viimasel ajal lugenud olen, on läbi jooksnud see teema, et raamatukauplusi suletakse ja raamatukogusid pannakse kinni. Loen ja mõtlen, et see on ulme. Mis mõttes? Kust inimesed siis lugemist saavad? Aga inimesed ei loegi! Ja mina muretsen selle pärast, et ma nii aeglaselt ja vähe loen? Ei muretsegi. Loen nii palju, et mul on sellest rõõm.

Colleen Hoover "Kõik algab meist". See on järg tema "Ei iial enam" romaanile, mis mulle meeldis. Jah, selles oli kohti, mis panid silmi pööritama, aga mulle meeldis kuidas lugu arenes ja lahenes. Selline kergem lugemine, aga tõsised teemad sees. Milleks oli vaja sellele järg kirjutada on umbes sama suur küsimus, kui miks oli mul seda jura lugeda vaja. Kogu südamest - see oli lihtsalt täiesti mõttetu raamat. Mõttetu! Seal ei juhtu mitte midagi. Sisuliselt on see esimese osa venitamine ja ta ei anna midagi juurde. Ta ei olnud kuidagi halvem, kui Hooveri teised teosed, aga ma ei saanud aru, milleks seda vaja oli. 

Üksikema, kes on just välja murdnud vägivaldsest suhtest, püüab leida, kuidas hoida suhteid eksmehega, kes tema tütre elus jätkuvalt suurt rolli mängib ja samal ajal vana sõbraga suhteid soojendades. Vana sõber, kes püüab anda noorele üksikemale aega suhete arendamiseks, püüab samal ajal toime tulla oma töö ja ootamatult eikusagilt välja ilmunud noorema venna eest hoolitsemisega. Ja siis nad jauravad ja nämmutavad seda lugu tervelt 300 lehekülge. 

Valerie Perrin "Pühapäeva rüppe unustatud". Perrini "Lilledele värsket vett" meeldis mulle tohutult. See romaan kugistas mu alla ja neelas üleni. Ta oli nii õrn, habras ja melanhoolselt helge. Nii hea! Ja loomulikult on sul ju pärast seda autori osas õigustatud ootus, et kõik, mis ta kirjutab on vähemalt sama hea, kui mitte parem. Sellise ootusega ma "Pühapäeva rüppe unustatud" lugema asusingi. Ja ta oli hea. Päevaga lugesin läbi, mida pole juba ammu juhtunud. Aga vist umbes 50 leheküljel sain ma aru, et nii hea, kui see teine, too ei ole. On küll lugu loos ja mitu lugu jooksevad üksteisest sisse ja läbi, perekonna saladused, mida otsida ja mille leidmist kahetseda, katkised hinged, kes on armastanud liiga palju ja kardavad nüüd igasuguseid õrnemaid tundeid, lootus, mis ei purune ja mis kannab, armastus, mis on nii kole, et on ilus, surm ja elu käsikäes. Aga neid tema kahte romaani ei anna võrrelda. Lillede raamatut loeks hea meelega uuesti, seda pigem mitte. 

21-aastane Justine töötab väikelinnas Hortensia nimelises vanadekodus. See on tänamatu töö, aga noorele neiule see sobib. Terve elu on ta vanemate inimestega harjunud, kuna teda on üles kasvatanud ta vanavanemad. Nimelt said tüdruku vanemad traagilises autoavariis hukka siis, kui neiu oli alles väike. Vanavanemad on vaikivad, kumbki omas maailmas eksisteeriv salapärane tegelane. Liigseid sõnu selles majas ei tarvitata. Aga vanadekodus on just vanurite elulood see, mis noort naist selle töö juures hoiab. Sümpaatse noormehe palvel hakkab Justine üles kirjutama mehe vanaema elulugu. See on ainus viis, kuidas mees saab kuulda oma vanaema ja vanaisa erakordsest ja muinasjutulisest armastusloost. Teiste inimeste lugusid kuulates ja jäädvustades, hakkab Justine tundma aina suuremat huvi ka oma vanemate ja vanavanemate elulugude vastu, avastades nii kinnimätsitud ja allasurutud saladusi, mis pahaendeliselt perekonna kohal ripuvad.

Pärast lugemist vaatasin tükk aega Good Readsis tärne ja mõtlesin, et mida ma paneks. Sisetunne ütleks, et pane neli. Sest ta oli hea, aga mitte vau. Samas... Tegelikult oli vau. Kui ma püüan objektiivne olla. Ta oli umbes sama vau nagu oli "Brockwelli ujula" ja "Eleanor Oliphantil on kõik väga hästi". Need said mõlemad mult maksimumpunktid. Sellega võrreldes ei olnud "Pühapäeva rüppe unustatud" kuidagi nõrgem või vähem vau. Vähem vau oli ta ainult seetõttu, et mul oli võrdluseks "Lilledele värsket vett". Ja see ei olnud vau, see oli VAU! Eks. Vahe. Nii et ma jätsin ikkagi maksimumpunktid. 

Carsten Henn "Raamatujalutaja". Carl on juba üsna eakas raamatukaupluse töötaja, kes on tuntud ja hinnatud selle poolest, et teab alati millist raamatut inimestele soovitada. Lisaks igapäevasele tööle raamatupoes on tema hooleks ka raamatute kojukanne. Ja nii jalutabki mees igal õhtul läbi linna, viies raamatuid neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Oma lemmikkundedele on ta andnud nimed mõne raamatutegelase järgi, kes omaduste poolest neid meenutab. Kõik need raamatusõbrad on omanäolised ja oma spetsiifiliste soovide ja vajadustega. Aastate jooksul on neist saanud mitte ainult kliendid vaid mehe sõbrad, kuigi ta on rangelt professionaalne ja ei ületa kunagi hea maitse piiri. Ühel päeval aga ühineb mehega noor tüdruk, kes teatab, et ta on juba ammu meest jälginud ja tahab teada, millega mees tegeleb. Carl püüab küll tüdrukut eemale peletada, aga noor neiu on järjekindel. Peagi märkab mees, et tüdrukust on palju rõõmu nii talle kui ka klientidele. Siis aga otsustab raamatupoe uus omanik, et selline kojukande teenus ei ole otstarbekas ja vallandab mehe töölt. See muserdab meest väga, kuna ta tunneb suurt kohusetunnet oma püsiklientide vastu. Ta mõtleb välja ja kavandab tegevusplaani, kuidas oma tööd iseseisvalt jätkata. 

See on nüüd juba päris mitmes selline raamat, kus keskmes on armastus raamatute ja lugemise vastu. Ja mulle meeldib see. Olen ise ka kogenud seda, et kui sa leiad inimese, kes armastab lugemist ja raamatuid, siis sellise inimesega ei hakka kunagi igav ja kui maitsed vähegi sarnased, siis saab alati üksteisele soovitusi ja hoiatusi jagada. 

Georgie Hall "Parajalt raevukas naine oma parimais aastais". Menopausi ilu ja valu, ütleks selle raamatu kohta kokkuvõtvalt. Peategelaseks on 50aastane Eliza, kelle elu hakkab pisitasa koost varisema, või siis hakkab ta ise koost varisema, selles pole naine päriselt veendunud. Menopaus on kuri ja vihane, muutes naised, selle käes samasugusteks kurjadeks ja vihasteks. Selles vanuses ollakse tihti lõksus oma teismeliste laste ja vananevate vanemate hooldamise vahel. Elu on pidev tulekahjude kustutamine, aga kõige suurem tulekahi on su sees mäslevad hormoonid, mis ei anna asu ei päeval ega ööl. 

Väga naljakas raamat. Ehk olen ma tsipa liiga noor selle lugemiseks, aga parem on ette teada, mis ootamas on, eks ole. Kindlasti olete mu blogi toonist ka välja lugenud, et ma isegi olen parajalt raevukas naisterahvas viimasel ajal, kergesti ärrituv, vihane meessoo peale, lühikese viitsütikuga oma laste osas ja pidevalt lekkiv, näljane ja väsinud. Tegelikult väga tuttavad teemad, mis loost läbi jooksevad. Hirm nähtamatuks muutuda, hirm kaotada oma noorus ja ilu ning sellega koos oma tõsiseltvõetavus. Valus on näha oma vanemate vananemist, oma laste iseseisvumist, oma kaaslase eemaldumist. Lõpus muutus see natuke haledaks ja tobedaks komejandiks, aga suures osas oli ikkagi väga hea. Naersin päris mitmes kohas kohe valju häälega.