Raske nädal

See tunne, et ma tahaks lihtsalt ära kaduda ja kuhugi vaikselt kerra tõmbuda, ei jäta mind rahule. Eriti hull oli kolmapäev. Nii üksiku ja õnnetuna pole ma ennast juba ammu tundnud. Ma ei tea kuidas teistel inimestel nende sünnipäevadega on, aga ma jätaks hea meelega vahele. Magaks maha. Ja ei, mitte isegi lisandunud aastate pärast, ma ei tunne ennast päevagi vanemana kui 42. Aga alati on mingid ootused selleks päevaks. Tahaks kuidagi olla märgatud ja meeles peetud. Ja siis on reaalsus see, et ma ei saanud ühtegi lilleõit. Null. Sõbranna kinkis orhidee, sellel on küll õied ja see rõõmustab, aga ma ikkagi oleks tahtnud, et vähemalt keegi veel mäletaks. Aga ei, ja see kurvastas. Eelmine boss vähemalt iga aasta tõi. Kirus, et mul nii lollakal päeval sünnipäev, sest istus iga kord lillepoes pool tundi sabas, aga ta mäletas! Ja see igal aastal tegi südame soojaks. Pinginaaber ei teadnud midagi. Kuigi mina talle tõin küll sünnipäevaks kingi. Aga noh, lapsik olen, onju. Nagunii oli mul kodus vaasid lilli täis, aga ikka tahtsin veel. Tahtsin just sel päeval. Et keegi, üks inimenegi, oleks toonud. 

Pärast trenni foori taga rohelist tuld oodates sai enesehaletsus must võimu ja nutsin nii tugevalt, et vaevalt teed nägin. Kodus nutsin veel edasi. Poeg tuli ja küsis, et miks ma nutan. Nii piinlik oli tunnistada. Aga ütlesin. Hiljuti lugesin raamatut, milles ka emad kõik oma lastele valetasid, et ah, see pole midagi ja sa said valesti aru ja ma mõtlesin, et nii me õpetamegi uut põlvkonda ennast mitte oluliseks pidama ja oma tundeid ignoreerima. Siis ütlesingi, et tead, haletsen ennast, sest mul on sünnipäev ja keegi ei kinkinud lilli ega toonud torti. Poeg hakkas kohe õigustama, et temal oli poolteistnädalat tagasi ja keegi talle ka ei toonud. Aga tõi ju! Mina tõin. Lilli ja torti. Või olgu, ma ise olin tegelikult tõbisena rajalt maas, aga noorem vend käis. Mina juhendasin. Tegime kõike hommikul vara, kui poiss magas ja siis tal ärgates olid lilled vaasis ja tort külmikus. 

Aga ma olen ennast haletsenud siin juba päris mitu kuud. Endal on piinlik. Sest ma saan aru, et see on mingi lollakas ohvriroll, mida ma kõvasti enda ümber hellitan ja ma vihkan seda rolli. Ma saan ise täpselt aru, miks ma teen mida teen ja miks ma pärast selle tõttu kannatan. Öelge te minu kohta mida tahate, aga seda ma tean, et ma ennast analüüsida oskan suurepäraselt, ennast kõrvalt näha ja öelda, miks ja kuidas, ainult et seda, kuidas asja muuta, sellega on probleem. 

Igatahes, selle suure masetsemise ja haletsemise peale otsustasin, et ma peaks pildistamisele minema. Minu jaoks oli see elu esimene buduaaripildistamine täielik vau-kogemus. Pildid on ka toredad, aga suurema elamuse pakkus sess ise. See kuidas kõik vaikselt hargnes, kuidas üks hilp teise järel seljast langes ja ma aina julgemaks ja enesekindlamaks muutusin. Pärast olin veel mitu nädalat selle emotsiooni lummuses. Ma julgen kõigile soovitada. See avab sinus hoopis midagi muud, midagi uut. Umbes nagu silma laseroperatsioon, aga see silm vaatab sinu sisse ja näeb asju, mida muidu ei märkaks. 

Kui ma neid vanu pilte siin blogis nüüd hiljuti jagasin, siis ei olnud mul isegi piinlik seda teha, sest ma ei seosta ennast enam selle inimesega neil fotodel. Ma ei olegi enam see inimene. Seitse aastat on möödas, kõik mu rakud on uuenenud. Sellepärast paningi endale uue fotosessi aja kirja. Kas ma neid pilte julgen blogis jagada? Võibolla seitsme aasta pärast...

Ma tahan veel korra tulla selle raamatu juurde tagasi. "Sosinad" oli see raamat. Ma pean ikka veel mainima, et see oli võrratu lugemiselamus. Juba see kirjastiil. Kuidas autori sõnad ronivad su luuüdivahele ja muudavad su DNAd. Ja see innustas mu taas oma raamatu juurde. Olin mitu kuud selle kirjutamise soiku jätnud, aga nüüd hakkasin edasi kirjutama. Ma tahan kirjutada nii nagu kirjutab Ashley Audrain. Ma tahan, et lugejad tunnevad minu tegelaste tundeid enda sees, tunnevad hirmu kasvamas kõhus, tunnevad külmavärinaid jooksmas mööda selgroogu, tahan et nad tunnevad valu maitset ja meeleheite lõhna. Ma muidugi ei oska nii kirjutada. Ma tean, et ei oska. Aga ma oskan unistada niimoodi kirjutamisest. Ja noh, unistused... 

Mul on piinlik, et mul see kirjutamine nii kaua aega võtab. Kõik on ju ammu juba valmis. Aga ma kardan. Midagi. Kriitikat. Läbikukkumist. Naeruvääristamist. Kõige rohkem kardan vaikust. Et üldse midagi ei öelda, sest nii halb on, et keegi ei julge mu tundeid riivata ja sellepärast hoiavad suu kinni. Sest, et kui sul midagi head öelda ei ole, siis ära ütle midagi. Aga ma kirjutan. Ja juba ainuüksi sellepärast olen ma enda üle natuke uhke. Isegi kui see on halb ja keegi seda avaldada ei taha ja lugeda ei taha ja arvustada ei julge, siis vähemalt ma olen selle ära teinud. Lõpetanud. Vähemalt.

Vaikselt hakkas tervis ka taastuma ja enesetunne paranes. Kuigi ma mõistsin, et ma pean rohud ära jätma, sest see oli ebanormaalne, kuidas ma end tundsin, siis seda oli raskem teha, kui ma oleks oodanud. Hinges olen ma ju reeglite järgija. Viieline. Ma teen nii nagu peab. Isegi kui see mind kahjustab. Praegugi neid sõnu kirjutades tunnen, et ma olen amoraalne kurjategija, sest ma ei võta mulle määratu rohte. 

Toitumist püüan küll muuta. Lugesin igasugusid asju internetist selle kohta, et millised toiduained peaks kolesterooli alandama ja nüüd ma mugingi neid. Seedimine on nagu kajakal. Isegi kaal natuke langes. Aga teate, mis on kõige naljakam? Rasvaprotsent tõuseb. Mina ei saa aru, kuidas see inimese keha töötab. Aga hea on olla. Mõnus on hommikuti õhukesena ärgata. 

Veel üks asi, mille eest ma "Sosinaid" kiidan on see, kuidas see mu maailmapilti korrigeeris. Ma ei saa alati nõustuda sellega, kui öeldakse, et lugemine kedagi targemaks teeb, aga mulle tundub, et see lihvib empaatiavõimet. Eriti just ilukirjandus. See on muidugi minu enda isiklik arvamus. Palun mitte üldistusena võtta. Igatahes, seal on üks tegelane, kelle elu suurim soov on emaks saada. Ta ei teadnudki, et ta last nii väga tahab, kuni talle selgeks sai, et see on tema puhul sisuliselt välistatud, sest ta keha võitleb jõuliselt iga loote vastu. Nii kirjeldabki ta valusalt seda, kuidas ta aina oma lapsi kaotab ja mida ta keha ning hing seda kogedes iga kord läbi elab. Aga ta ei saa loobuda ka. See on muutunud haiglaseks kinnisideeks ja ta teeb muudkui aga sama asja, lootes iga kord teistsugust tulemust. Kas see ei kõla nagu keegi keda me kõik tunneme? Seda inimest siin, kes iga mõne aasta tagant endale võimatu armastusloo välja mõtleb ja ignoreerib kõiki ohumärke ning haletseb ennast siis kuude kaupa, et miks ometi keegi mind ei armasta ja kuidas ma ometi oleks armastuse vääriline. Teate mis, mina ise olengi kõige suurem ohumärk! Ma ise teen endale seda. Ise põhjustan endale hingehaavu ja valu. Ja siis nutan ja haletsen ennast. Võtan ohvrirolli ja püherdan enesehaletsuse mudas. Ma ise. Üksi. Kasutan mehi ära selleks, et nad mulle haiget teeks. Ma ju saan aru. Ma tean. Ma ju just kirjutasin, et ma saan aru ja näen ennast kõrvalt, aga kuidas seda muuta, vot seda pole ära õppinud. 

Minu suurim avastus siin viimastel aastatel on olnud, et ma olen muutunud valust sõltuvaks. Teate nagu osad inimesed on sõltuvad valuvaigistitest ja heaolutundest, pehmusest ajust ja hõljumisest vikerkaare kohal. No vot, minul on sõltuvus valust. Algas see sellega, et ma naeratasin iga kord, kui pärast trenni järgmisel päeval lihasvalu tundsin. Vahel on see valu nii tugev, et ma ei saa õieti hingatagi, aga ometi ma naeratan, sest see on nii mõnus. Et see on sõltuvus, sain aru siis, kui ma mõnel korral peale trenni valu ei tundnud ja siis endas pettunud olin. Et nagu mis mõttes. Nüüd ma tean kuidas iga kord endale valu garanteerida. Ma teile ei ütle, pole siin vaja ebatervislike harjumustega inimeste aju nakatada. Pole ilmselt kuigi palju vaja nuputada, et sellest järgmine samm oli tuua valu magamistuppa. Oleks keegi mulle veel kolm aastat tagasi öelnud seda, milliseks ma muutun, ma poleks teda uskunud. Ja vaata mind nüüd!

Kas on siis eriline ime, et ma endale lisaks füüsilisele valule ja hingevalu põhjustan? Kas on võimalik, et ma ka sellest sõltuvuses olen? 

Ma ei tea, on aus vastus. Ma loodan, et mitte. Aga märgid vist viitavad. 

Oma aega haldan natuke paremini. Illusioon aja peremees olemisest. Tellin poest toitu koju ja kuidagi näib, et see annab mulle nädala sees viis lisatundi. Tegelikult ilmselt ainult mingi tund või kaks, aga tundub rohkem. Kui Rimist vähemalt 60 euro eest tellida, siis nad toovad tasuta kauba koju. Ma iga viie päeva tagant tellin. Telekat vaatan vähem ja loen rohkem. Töö juures ka loen. Ärge pinginaabrile öelge. 

Natuke tundub, et elu laguneb. Tegelikult peaks lihtsalt vannitoa segisti ära vahetama. Võibolla uue pesumasina ka ostma. Siis oleks jälle asjad kontrolli all. 

Üks õhtu olin enda üle uhke. Ma ei saa öelda miks. Aga kui ma saaks, siis teie ka natuke oleks, ma luban. No kõik ei oleks. Osad oleks mures. Aga teised oleks. Oluline on, et ma ise olin. 

Üks asi veel, nagunii on juba miilipikkune see lõik ei muuda enam midagi. Aga teate. Kui te siin noomisite, et ma mehi vihkan ja nii edasi, siis esiteks, jah, teil oli õigus. Olin kuri. Olin küll ja natuke äkki olin ebaõiglane. Võibolla. Aga see, teate, pole üldsegi tähtis. Hoopis see on asja juures märkimisväärne, et ainult naised mulle selle pärast kõri kallale kargasid. Haarakem tõrvikud ja teritagem piigid ning asugem meeste au eest rünnakule kibestunud blogija vastu, kes mehi kiusab ning taastagem meeste au! Nii meenus mulle, et tegelikult on eriliselt vastikuid ja õelaid kommentaare minu naiselikkuse kohta ja selle kohta, millised mehed mind tahaks või ei tahaks, ka ainult mu oma suguõed teinud. Jah, oma mees oli loll ja ütles asju, aga teate, me olime 13 aastat koos, ma ütlesin raudselt ka igasuguseid asju talle, mille üle ma uhke pole. Näiteks seda, et ma ei tea, kuhu ta särk kadus, kuigi ma teadsin suurepäraselt, et ma selle hõredaks kulunud jõletise minema olin visanud. Täiega gaslightisin vaesekest. Aga teised mehed on kõik need koledad sõnad tühistanud. Seda, et ükski mees mind ei taha, sest mul on sada last ja sellest tulenevalt mingid õõnsused avaramad kui naistel, kellel on vähem lapsi kui minul, pole mitte iialgi mulle ükski mees isegi mitte vihjanud. Ja uskuge mind, küll ma aru oleks saanud, kui oleks vihjatud, sest ma olen meister ridade vahelt lugeja ja ülemõtleja. Miks on naised üksteise vastu nii õelad? Kui ma mehi tümitan, miks pole ükski mees oma suguvendade kaitseks üles astunud ja sõna võtnud? Isegi mitte see üks sarikommenteerija, kes ei lase ühtegi postitust raisku minna, ilma et endast sinna märgi maha jätab #MinaOlinSiin. Arvate, et nad on liiga tagasihoidlikud, et enda eest seista? Selles mõttes, et ma tean vastust. Mehed ka teavad. Üldistan. Meelega. Aga ma ei ütle, te nuputage ise välja.