Saabus see hetk mu elus, kus mul oodatud tulumaksu asemel tuleb maksuametile hoopis raha tagasi kanda. Mitte palju, mingi 13 eurot. Aga ikkagi. Riik arvab, et ma saan liiga palju palka.
Kõige naljakam osa sellest oli see, et tulude hulka oli arvatud ka 0,18 eurot intressi, mida pank mulle aasta lõpus hoiuse eest kandis. Saate aru jah, 18 senti on tulu!
Ei, selles mõttes, et ma ise tundsin ka juba umbes millalgi juulis, et kuidagi palju on seda raha. Kui sa oled aastaid elanud nii, et maksad kõik arved ära ja siis vaatad, et okei, kui ma päevas kulutaks toidule umbes 10 eurot ja mingeid ootamatuid väljaminekuid ei teki (spoiler - alati tekib!), siis ma saan see kuu lapsele saapad osta või tilkuva kraani ära parandada. Kui raha hakkas nö "üle jääma", siis ostadki nii saapad, parandad kraani ja lubad endale midagi ilusat ka. Üle ikkagi midagi ei jää, sest aastaid oled suurema enamus oluliste asjade kulutusi edasi lükanud ning paiganud kõige kriitilisemaid lekkeid.
See ei ole tegelikult normaalne.
Elada pidevalt ellujäämisrežiimil. See kurnab tohutult. Vaimselt.
Ja see nakkab.
Iga kord, kui laps tuleb jutuga, et mingi väljaminek on - klassivenna sünnipäev, klassiekskursioon, vihikud said otsa, pastakad on tühjad, ketsi tallad lõhki. Siis tahaks lihtsalt kisendada. Sest seda väljaminekut ei olnud eelarves. Tavaliselt on need väiksed summad ja siis kõhu arvelt ikka saab hakkama.
Ma ise kasvasin nii, et ma ei küsinudki vanematelt, kui miski katki läks või kuhugi kutsuti. Ma ei tahtnud vanematesse seda pinget tekitada. Lapsed on selles osas väga taiplikud. Täiskasvanuna õe ja vennaga sellest rääkides on selgunud, et me kõik tegime just seda - hoidsime oma vanemaid liigsest stressist. Ma usun, et mu oma lapsed on mind ka sellest stressist säästa püüdnud. Niivõrd, kuivõrd. Ikka on juhtunud, kus ma ise avastan, et pole korralikke riideid ja jalatsid on ammu oma parim enne hooaja ületanud. Samas olen ma alati lähtunud sellest, et koolivahendid peavad olema ja ekskursioonidele peab minema, isegi kui see korraks mind pingesse paneb ja stressi tekitab. Raha tuleb kusagilt ikka lõpuks tagasi ja stress asendub uuega, aga lapsele jääb mälestus. Mina küll mäletan neid üksikuid klassiekskursioone siiani heldimusega.
Ja ma tean, mida te mõtlete. Et mida sa siis saad neid lapsi, kui sa neid ülal ei suuda normaalselt pidada. Ma ise mõtlen sama.
Hiljuti oligi pojaga sel teemal jutt. Ta rääkis sellest, et ikka veel mõtleb oma sündimata lapsest. Minule tuli see üllatusena. Et ta nii tundlik on selle koha pealt. Püüdsin siis ratsionaalselt arutleda, et aga, mis kvaliteeti sa mõtled oma lapsele praegu pakkuda muidu? Sest jah, lapsed ei vaja palju. Eriti alguses ja kui natuke ringi vaadata, siis leiab alati soodsamaid alternatiive ning inimesed ka tulevad hea meelega appi. Ma tean seda, sest ma olin oma esimest last saades sama vana, kui tema praegu. Aga kui ma täna, neljakümnendates, vaatan oma sõbrannasid, kes hakkasid lapsi saama hiljem, siis kui nad olid juba oma elu paika saanud, ennast leidnud ja ka mingi materiaalse stabiilsuse loonud, siis ma kadestan neid. Ma oleks ka hea meelega soovinud lapsi saada nii. Loomulikult on selle juures teised nüansid. Vanemana oled väsinud, ei jaksa, kartlikum, sest ohud tunduvad suuremad. Samas, mulle tundub, et lapsed vajavad eelkõige stabiilset kasvukeskkonda. Okei, sõnastan ümber, mina lapsena oleks vajanud eelkõige stabiilset kasvukeskkonda. Turvalist kasvukeskkonda. Oleks vajanud seda, et mul lubatakse olla laps ja teha tavalisi laste asju. Mitte muretseda oma vanemate pärast ja püüda neid säästa. Ma arvan, et oma lastele olen ma suutnud luua natukene parema keskkonna ja veidi stabiilsema ja turvalisema kodu. Aga ma ikkagi tunnen süümepiinu, et see polnud päris see, mida ma oleks tahtnud. Nii palju jäi tegemata, nii palju jäi neile andmata, nii palju jäi neil kogemata, sest ma olin noor, rumal ja vaene.
Ma saan aru, et sellised mõtted, kahetsused ja süümepiinad käivad emadusega käsikäes. Räägi ükskõik millise emaga, olgu ta noor või küps, rumal või intelligentne, vaene või kindlustatud; igal emal on omad kahetsused. Ja tihti on need kahetsused väga sarnased, sõltumata emast ja tema oludest.
Poeg ise ütles, et tema seda nii ei mäleta. Ütles, et jah, oleks tore olnud, kui raha oleks rohkem olnud, aga kuna ta nüüd käib tööl ja saab endale kõike lubada, siis suures plaanis vahet pole. Mulle ta positiivne suhtumine meeldib. Aga süümekad seetõttu vähemaks pole jäänud.
Ma olen nimelt aru saanud sellest, et stardipukk on ülioluline. Kui sa alustad oma elu tutikana ja sul on juba privileegid, siis sa kasvad teistmoodi. Sul on teine suhtumine asjadesse ja kui sul on teine suhtumine, siis sa ootad ka teistmoodi käitumist ja kui sa nõuad rohkem, siis sulle antakse rohkem. Aga kui sa stardid hiljem, kehvemate eeldustega, kaugemalt, madalamalt, ilma tugisüsteemita, siis sa pead palju rohkem pingutama, et jõuda samale tasemele, kui need, kellel oli parem pukk. Ja tihti ei jõuagi samale tasemele, punnita palju tahad. Ja kui kuidagi jõuad, siis peast oled ikka vaene.
See, kui keegi on peast vaene, on veel kõige hullem variant. Selle vastu ei aita midagi. Ma isiklikult olen peast alati rikas olnud, ma pole kindel, kas see ka just hea on, sest kõik tuttavad eeldavad alati automaatselt, et ma mingi kröösus olen ja ma siis rõõmsalt mängin seda mängu kaasa. Alati mitte rõõmsalt. Nuttes. Salaja. Aga alla ka ei anna. Vot ei tunnista, et ma vaene olen!
Nüüd ei tunnista seda isegi maksuamet.
Kommentaarid
Postita kommentaar