Ära ole vaene!

Mul on igasuguseid väikseid jutte ja ma tahan ühes kohas need kõik ära jutustada.

Alustan sellest, et sõbrannal on sünnipäev. Kõik uurivad, et kuhu sünnipäevalaps tahab pittu minna. Neiu siis mainib ja kommenteerib veel, et seal on kirved hinnad, et ei tea, kas ikka on sobiv. Keegi vastu ei vaidle. Vaatasin hindasid, noh, tavalised peenema koha hinnad, ei midagi märkimisväärset. Tütarlaps paneb siis meile laua kinni ja hakkab soigumine peale, nii kallis, nii kallis! No tõesti, kas teil piinlik pole? Sünnipäev on inimesel üks kord aastas, sa ei leia siis seda raha, et korra välja minna või? Keegi ei sunni ju tellima, söö kodus kõht kartulit ja sousti täis ja telli endale mingi eelroog ja tass kohvi. Ma sain nii krdi vihaseks. Ütlesin ka. Miks peab sünnipäevalapses kohe eos nii halva tunde tekitama oma vingumisega? Fck! Või kui sul tõesti on rahaliselt nii kitsas, et see 25eurone praad võtab eluisu ära, siis kirjuta otse sõbrannale ja ütle, et kuule selline lugu, väga tahaks, aga praegu ei saa, ma jätan seekord tulemata, ära pahanda. Või ma ei tea, äkki ma olen nii hellitatud, et ei saa aru päris inimeste päris probleemidest. Aga see pidev kiun, kuidas raha ei ole ja kõik on nii kallis.... 

Sellega seoses tuleb kohe meelde, kuidas ma pojalt küsisin, et toogu mulle veini, kui külla tuleb. Tema ütleb, et ei saa. Miks? Because I'm broke, vastab. Minu reaktsioon oli, et ma tean küll, et sul oli niru lapsepõlv, aga seda olen ometi õpetanud, et külla minnes tuleb midagi kaasa võtta. Ma ei tulnud esimese hooga selle pealegi, et tema broke tähendas "vaene", mitte "katki".

Aga poeg käis mul pruudiga külas. Saatis sõnumi, et tahab külla tulla ja pruut tahaks ka minuga kohtuda. Mina vastu, et aga mul pole pruudile kinki (pruudil oli hiljuti sünnipäev). Poeg vastu, et "ta ütleb, et sinuga kohtumine ongi juba kingitus", nagu kas pole nunnu! Hea küll siis. Saatsin sõnumi koju, et koristage natuke enne. Ausalt, mina ei tea, kas nad midagi koristasid, sest minu meelest oli kõik nii nagu ma hommikul jätsin, väljaarvatud see, et poiss oli käinud pesus ja oma mustad alukad pesumasina peale jätnud, mida ma muidugi märkasin alles pärast seda, kui külalised olid lahkunud. #idüll

Tüdruk on palju ilusam, kui ma arvasin. Ja palju targem. Kohe nagu päriselt tark. Õppinud eliitkoolides ja nii. Küsisingi, et mida sa sellega siis teed, osutades pojale. Neiu kehitas selle peale õlgu. Kui ma eelmise pruudi kohta arvasin, et poeg leiaks parema, siis mul oligi õigus, leidiski. Ainult, et nüüd ma mõtlen, et see tüdruk leiaks parema...

Läksin kööki süüa tegema ja ütlesin, et feel free to snoop around. Ma kõigile külalistele ütlen seda. Ma ise olen jube uudishimulik ja meeldib külas olles ringi piiluda. Mitte paha pärast, lihtsalt näha, kuidas nemad on oma kodu sisustanud ja milliseid lahendusi kasutanud, et ideid saada. Aga no ei hakka ju ringi kõndima ja vahtima, kui keegi pole pakkunud. Sellepärast ma ise kohe pakungi, et andke minna, piiluge julgelt! Ma olen sellevõrra enesekindel oma kodus, et mingeid luukeresid ei pudene kapist (ilmselgelt on kõik, mida normaalsed inimesed pesusahtlis hoiavad meie kodus hoopis külaliste vastuvõtuks välja riputatud). Poeg siis näitab meie 61ruutmeetrist häärberit pruudile ja kuulen, kuidas ta minu magamistuba tutvustab: "see on mu ema love dungeon" ja "siin on tema kümnetuhande euro väärtuses parfüümikollektsioon". Huumorimeel on emalt päritud, ilmselgelt. 

Ei, väga tore oli. vaatasime koos poja lapsepõlvepilte ja mängisime lauamängu. Ja nüüd ma kogu aeg mõtlen sellest, et kui kõik pojad kodust välja kolivad, siis ma teengi sellise 50 hallivarjundi stiilis armukoopa endale. 

Ma unistan neljapäevasest töönädalast. Nagu 4päevaest, mitte neljapäevasest. Pagana eesti keel maivõi! Juba aastaid unistan. Sain sellest aru siis, kui mingi aasta sattusid riiklikud pühad mitu korda reedele ja siis oligi tööd neli päeva ja ma tundsin, et jaa, see on midagi, millega ma elada võiks. Ja ma isegi ei ütle, et ma tahan 4 päeva tööd teha, vaid üks viiest päevast võiks olla kodukontor. Esmaspäeviti nagunii midagi erilist siin ei toimu. Ma saaks neile kolmele meilile, mis tulnud on, kodus ka vastata. 

Viimased pool aastat unistan ma sellest aina aktiivsemalt. Palk on mul praegu hea, juurde ei tahaks, aga ma tahaks sama palga eest vähem tööd teha. Ma tean, et Lõunamaa Pealikule see ei meeldi. Kui temast sõltuks, siis ma elakski siin 24/7. Ma olen küll viimase pooleteise aastaga nii nahaalseks läinud, et ma tõmban enamasti poole viiest minema. Minu jaoks ei ole see isegi tööandja tagant varastamine, sest ma reeglina jõuan tööle enne 8 ja lõuna on mul nagunii mingi 15 minutit, kui sedagi. Rääkimata sellest, et vähemalt kord kuus tuleb mul ka öösel või nädalavahetusel tööd teha, seega minu südametunnistus on puhas. 

Muidugi ma võiks küsida. Peaks küsima. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Nad ütlevad "ei"? See ei muuda ju midagi. Aga isegi kui nad ütlevad "ei", siis võibolla järgmine kord, kui ma küsin, siis nad ütlevad "no vaatame" ja siis juba kunagi tuleb ka "okei, proovime mõnda aega seda varianti, aga kui see ei toimi, siis tuled kontorisse tagasi". 

Mul on hädasti seda ühte lisapäeva kodus vaja. Kahest päevast ei piisa kohe üldse. Üks neist läheb nagunii selle nahka, et koristad ja kraamid, pesed ja triigid või siis sotsialiseerud. Ja teine päev oled mauk, kes diivanil vedeleb. Ja kumbki päev tegelikult ei ole puhkepäev. See, et sa seal tuimalt seina vahid, mille ees on teleriekraan, see on nagu arvutil ekraanisäästja - pilt on tühi, aga taustal ikka kõik programmid jooksevad. Aga kui üks päev oleks näiteks kodukontor, siis ma saaks sel päeval koristada, triikida ja muud kodus vajalikku ära teha, samal ajal kui ma olen mõtetes nagunii tööl ning siis oleks mul üks päev lihtsalt niisama olemiseks ja üks päev aktiivseks puhkuseks, kus ma saaks teha kõike seda, mida ma teha tahan. 

Ma tean, see kõik on jabur jutt. Selles mõttes, et ma saan aru, et siin käivad lugejad, kes peavad tegema ränkrasket tööd, mis neile isegi ei meeldi ja isegi kui nad tahaks pool tundi varem töölt koju minna, siis see pole võimalik, ning palk on ka selline, et vaevalt elab ära ning kodus on veel röökivad lapsed ja näägutav vanamees, ämm, kes õpetab, kuidas lapsi kasvatada ja naabrid, kes jagelevad sorteerimata prügi ja trimmimata heki pärast, ning selle valguses vingun mina, et ma ei viitsi kontoris raamatut lugeda, tahaks kodus pidžaamas ja kassi silitades. Ärge saage valesti aru, ma absoluutselt mõistan seda, kui privilegeeritud ja hellitatud jutt see on. Et te mind liigselt ei vihkaks, siis ma tuletan siinkohal meelde, et armastust pole ma ikka leidnud, onju, et kuigi mul võivad mõned asjad elus olla paigas, siis teistes valdkondades on ikka puudujääke. 

Võtan postituse kokku sellega, millega alustasin. Raha. 

Kuna ma olin jaanuaris nädal aega haiguslehel, siis ma sain veebruaris 500 eurot vähem palka. Nädal aega haige olemine on julm luksus! Haigekassa kompenseeris seda 96 euroga. Absurd! Ei, loomulikult ma sain hakkama. Ma olen ju kange eesti naine ja rahal on ikka kombeks tee mu juurde leida. Aga keeruline oli ikkagi. Keerulisem, kui mulle meeldinud oleks. 

Kui ma nüüd see kuu normaalselt palka sain, kõik arved ära maksin, isegi säästukontole sain ilusa ümmarguse summa kanda ja mulle jäi veel täiesti arvestatav raha kontole igapäevasteks väljaminekuteks, siis oli täitsa hea tunne. Ma iseloomustaks seda tunnet sõnada "rõõm"/"õnn". Miks öeldakse, et raha õnnelikuks ei tee? Mina ei tea. Mind ta igatahes õnnetuks ka ei tee. Raha puudumine aga... 

Aa, ja muide. Tuludeklaratsiooni tegin ära. Kui ma sinna sisestasin ka oma kodulaenu intressid, siis selgus, et ma ikkagi saan raha tagasi see aasta. Lihtsalt jätan selle info siia, kui keegi tulevikus jälle küsib, et miks mulle on oluline kodu omada, mitte üürida.