Elumärk

Kui blogija, kes on tuntud selle poolest, et kirjutab postitusi kaks nädalat ette, jääb ilma ette hoiatamata vait, siis ilmselt võib mõni mõelda küll, et oota, kas ta nüüd siis viskas ketsid nurka, sest blogis valitseb vaikus. Ja et kas matused ja ära saatmine oli juba ära, või saab veel kaastunnet omaksetele avaldada.

Ei, ma olen tegelikult seda mõelnud küll, et kui päriselt ma üks kord surengi, mitte "kui" vaid "siis kui", obviously, et kui kaua läheb, enne kui lugejad aru saavad, et uusi lugusid ei tule. Sest ma ju ei tea ette, kuidas ma lähen. Kui ma teaks, no ütleme, et saan selle oma ihaldatud diagnoosi, siis on nagu loogiline ja lihtne. Annad teada, et umbes kolme kuni kuue kuu pärast on kaputt ja inimesed ei pea muretsema. Aga teades mind, siis minuga juhtub raudselt midagi ootamatut ja jube kahju, et ma ei saa ise seda blogi viimasesse sissekandesse kirja panna. Mõelge kui cool see oleks! 

Praegu siiski midagi huvitavat ei ole ja minu vaikimisel pole ka muud põhjendust, kui see, et pärast viimast sissekannet läks elu kuidagi huvitavaks ja ma praegu elan seda elu ning ma ei jõua midagi analüüsida ja protsessida. Kui see elu ühel hetkel taandub ja ma jälle hingata saan, küllap ma siis hakkan jälle vahtu tootma. 

Ei, ma ei püüa kuidagi ennast huvitavamaks luuletada, ma lihtsalt ise ei saa aru, mis toimub. Aga ütleme lihtsalt nii, et oma soovkaalu sain kenasti kätte. 

Ühte raamatut loen juba nädal aega. Keskenduda on jube keeruline. Aga raamat on hea ka. Selline raamat, mida ei peakski kiiruga lugema, mulle tundub. Ta vajab seedimist. Ilmselt ma ei hakka temast eraldi postitust tegema, seega mainin siin ära.

Hästi soe lapsekasvatusraamat. Empaatiline, julgustav, lohutav ja toetav. Nii nagu pealkiri lubab, nii ma tunnengi, et see on raamat, mida ma hea meelega oleks tahtnud 20 aastat tagasi lugeda ja kui mu lapsed kunagi seda teed lähevad, siis soovitan kindlasti neile ka. 

Lühidalt on see raamat sellest, kuidas laste erinevaid emotsioone valideerida, mitte hakata kohe õpetama, et nii ei ole ilus ja ära ole kurb, pole see nii suur asi midagi jne. Samas ei ole see raamat kuidagi üleolev või ennast tähtsustav, vaid hästi soe, selles mõttes, et on välja toodud, et me kõik teeme vanematena palju vigu lapsi kasvatades ja paljud vead tulevad meie enda lapsepõlvest, kus meid ei osatud kasvatada ja isegi kui me teame, kuidas on õige, siis me võime ikkagi libastuda, aga see ei ole maailma lõpp. Ma arvan, et mulle just see toon meeldib raamatu juures, et kuigi ma näen, et oleks saanud palju asju teisiti ja paremini teha, siis see ei tähenda tingimata, et ma olen olnud halb lapsevanem ja minu lapsed on seetõttu elu lõpuni traumeeritud (nad on, seda nagunii, aga mitte ainult minu halva vanemluse tõttu), vaid osasid vigasid saab isegi veel täiskasvanud laste puhul heastada, nii et järgmine põlvkond kasvaks vaimselt tervemana. 

Igatahes, kui te olete samasugused ülitundlikud ja kergesti süümepiinadesse sattuv ülemõtleja, siis ma julgen seda raamatut teile soovitada, sest see ei kritiseeri, vaid julgustab ja lohutab ning mulle tundub, et lapsevanematena me vajame seda kõik, sest tõesti, me oleme ka ju kõigest inimesed ja teeme vigu, isegi kui me motiivid on head ja üllad. 

Veel on mul terve hunnik raamatuid, mida ma kokku laenutasin, aga mul ei pole tuju neid lugeda. Vaadake vähemalt pilte.

Aga igatahes, ma olen elus. Elan kreatiini, kofeiini ja adrenaliini najal. Kui ma hakkan uuesti kaloreid manustama, siis ma kirjutan kõigest.