Mina nüüd ei tea, keda selles süüdistada, et mu pea on natuke laiali otsas, kas esimest, teist või kolmandat vabatahtlikku, aga arvasin juba, et saan siin teile kirjutada loo sellest, kuidas ma lõpuks parkimisjumala välja vihastan ja oma esimese parkimistrahvi saan, aga see ei ole see lugu.
Igatahes, kirjutas mulle sõbranna, et kas ma ei tahaks temaga Ülemiste MyFitnessisse minna. Kuna ma teadsin, et vabatahtlik number kaks ei ole nagunii kolmapäeviti minu tavapärases klubis tööl ja vabatahtlik number üks oli teisipäeval nahaalselt mu üle lasknud ning ei ilmunudki trenni, siis mõtlesin, et okei, fain, miks mitte.
Ülemiste MyFitnessi juures meeldib mulle kõige vähem see, et seal peab parkimise eest maksma. Jah, teoreetiliselt on kusagil seal seitsme maa ja mere taga mingi kahetunnine tasuta parkla ka ning kõrval parklas saab tund aega kellaga tasuta parkida, aga öelge mulle, kes käib tund aega trennis? Mis inimesed need veel on? Isegi kui ma teen ainult tund aega trenni, siis juba minek, riiete vahetus ja tulek, pesu ning saun võrdub kõik kokku vähemalt poolteisttundi kopikatega.
Kuna ma trotsin talve ja käin ringi kevadjopega, sest päike on minus tekitanud võltsi kevadetunde, millest ma keeldun lahti laskmast, siis tahtsin parkida klubile võimalikult lähedale, et mitte külmetada. Sõitsin rõõmsalt parkimismajja, kaamera tuvastas kenasti minu sõidukinumbrimärgi, sõitsin esimesele vabale parkimiskohale ja tuiskasin kiiresti klubisse. Nagu öeldud, siis peas olid muud mõtted ja tavaliselt on see parkimismajades parkimine nii, et kui ma lahkun, siis maksan kas telefoniga sõnumit saates või parkimisautomaadis. Ühte sellist märkasin ka silmanurgast ja lifti uksel oli parkimisinfo ka kirjas, millest ma kiirelt üle libistasin, aga ei süvenenud. Noh, umbes nagu ma DELFI uudiste pealkirju loen ja sellepärast ei tea, mis maailma poliitika areenil parasjagu teemaks on. Minu elu see ei mõjuta (palun, säästke mind jutlusest, kuidas see ikkagi mõjutab. No ilmselgelt mõjutab, aga ma ajan ikkagi oma asja ja lihtsalt kohanen muutuvate oludega, ma ei viitsi nende pärast vinguda ja piketeerida.), täpselt nii nagu mind ei mõjuta mingid tuleviku parkimistasud, tuleb välja.
Trenn sai tehtud ja siis hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas nüüd selle parkimise eest tasuda saaks. Läksime sõbrannaga auto juurde tagasi ja lugesime koos, mis seal liftiuksel kirjas on. Selgub, et ma oleks pidanud parkimist alustades sõnumi saatma või äpis parkimist alustama, sest kuigi automaat seal oli, siis tal olid kõik kellad ja nupud kinni teibitud, nagu inimrööviohvril. Kui majast välja sõitsin, siis teatas tabloo, et maksa ise ja ilusat päeva jätku.
Sel hetkel läks mul seest õõnsaks ja ma hakkasin mõttes blogipostituse kondikava kokku panema. Parkisin auto maja ette ja läksin tagasi uurima, et äkki ma ikkagi saaks kuidagi selle parkimise eest tasuda, sest ma pole väga huvitatud trahve maksma. Helistasin ka infotelefonile, aga kell oli juba seitse läbi ja keegi ei tahtnud minuga rääkida.
Kodus proovisin veel igasuguseid vigureid ja tõmbasin ka äpi, et ehk saab kuidagi seal midagi maksta. Saate aru kuivõrd eesmärgile pühendunud ma olin. Ma pole teil mingi pisivaras, kes tasumata trahvide pealt rikkaks kavatseb saada! Tuleb välja, et ei ole lihtne olla aus ja seadusekuulekas inimene.
Seda kinnitas mulle lõpuks ka neiu EuroPargist, kui ma järgmisel hommikul neile uuesti helistasin ja oma muret selgitasin. Ta ilmselt mõtles, et ma olen mingi opakas. Umbes nagu potentsiaalne vabatahtlik number neli mind vaatas, kui ma teatasin, et ma olen autist.
Selline lugu siis minuga, kuidas ma parkimistrahvi ei saanud, kuigi ma tegin kõik, mis minust sõltus, et seda saada.
Kommentaarid
Postita kommentaar