"Loom"

"Animal"

Lisa Taddeo

Tõlkinud Evelin Banhard

Toimatanud Reeli Ziius

Kirjastus Rahva Raamat, 2024

350 lk

Ma olen sada aastat seda raamatut oodanud. Oodanud Lisa Taddeo uut raamatut, tähendab. Tema "Kolm naist" meeldis mulle tohutult. See, kuidas ta kirjutas, otse, ilustamata, kedagi ohvriks tegemata, igal nende isiklikku vastutust pea kohal hoides, minu jaoks oli see revolutsiooniline. 

Kui teiste lugejate arvustused hakkasid Instagrami imbuma, siis ikka piilusin. Tahtsin teada, mida teised arvavad ja kas ma peaksin ennast pettumuseks ette valmistama, sest ennegi nii ju olnud, et ootused ja lootused purunevad. Aga midagi eemaletõukavat ma arvustustest välja ei lugenud. Pigem jäi mulje, et lugejad on loetust segaduses. Nad lugesid, sest lugu on haarav ja see liigub kiiresti oma aimatava õudse lõpu poole ja see on natuke nagu auto avariid pealt vaadata, jube ja vastik, aga pead pöörata ei suuda. Samas on lugu ikkagi tülgastav ja hukkamõist kerge tulema. Kõlas täpselt nagu miski, mis mulle võiks meeldida. 

Raamat algab sellega, et peategelane, 37aastane Joan, pakib oma maise vara autosse ja paneb New Yorgist minema Lääneranniku suunas pärast seda, kui tema armuke restoranis endal ajud välja tulistab, kuna naine on seal ühe teise mehega, kes pole ka naise enda mees. Los Angeles'i soovib naine minna, kuna seal elab tema isapoolne poolõde, kes loomulikult Joani olemasolust teadlik pole. Mis plaan tal täpselt on ja mida ta saavutada soovib, see jääbki segaseks. Kohale jõudes leiab ta elukoha kummalises kommuunis, kus kõigil näivad olevat oma enda räpased saladused ja kes seetõttu igat uustulnukat ka vastavalt hindavad. Joan leiab oma õe ning loob temaga kummalise sõprussideme. Selle segaduse keskele saabub tema varalahkunud armukese tütar, kes isa surma eest naiselt õiglust nõuab. Kogu see lugu on üks paras sasipundar, millel pole ühtegi algust ega lõppu, kõik on kõigega läbi põimunud ja kuigi tegelasi on palju, siis on nad kõik kuidagiviisi üks ja sama inimene. Joan on korraga nümf ja eksinud väike tüdruk, ta on vanemate meeste poolt ära kasutatud orb ja mehi ära kasutav domina. Ta on ema ja tütar, ta on õde ja armuke. Teised inimesed on nii tema mehed kui armukesed, isad ja vennad. Üks ja sama lugu kordub aga ka evalveerub. Kõige selle sees on keeruline aru saada, kas tuleb kaasa tunda ja kellele täpselt ning kui palju, või tuleb karmilt hukka mõista, aga keda, mille eest ja kui rängalt. Ükski inimene ei ole üdini halb ega üdini üllas. Ja kui selle tõsiasjaga leppida, siis on raamatut kergem ka lugeda. 

Mulle igatahes väga-väga meeldis. Ma arvan, et isegi natuke rohkem kui "Kolm naist", kuigi neid kahte ei saa tegelikult omavahel võrrelda, need on täiesti erinevad. "Kolm naist" oli minu jaoks väga erootiline raamat ja selles kirjeldatud naise seksuaalsus oli pigem midagi müstilist ja imekaunist. "Loom" on ka seksuaalne, selles on väga palju erinevate seksiaktide kirjeldusi ilusast romantilisest seksist kuni agressiivse vägistamise ja ärakasutamiseni välja. Aga see romaan ei ole erootiline ega sensuaalne. Pigem mõjusid seksistseenide kirjeldused nagu anatoomiaõpiku peatükid, kus ma lugejana olin vaatleja, aga minus ei liikunud ükski lihas. 

Mille kallal ma ehk natuke norida tahaks on see, et kõik saab ikka alguse oma suhetest vanematega ja kui vanemad su nässu keeravad, siis polegi sul muud võimalust kui käituda nagu viimane mölakas, justkui kogu maailm on sulle selle eest nüüd võlgu, et su vanemad sind kasvatada ei osanud ja seda võlga ei saagi tagasi makstud. Selles mõttes, et loomulikult määrab lapsepõlv paljutki. Aga ometi ei käi 90% inimestes maailmas ringi kõigile nende vanemate pattude eest kätte makstes. Enamik naisi ei otsi teadlikult suhteid abielumeestega, kuna nende isa pettis nende ema. Suurem osa naistest ei kasuta ka oma seksuaalsust selleks, et elus edasi jõuda. (Või olen ma siinkohal ikka veel naiivne?) Selles ilmselt ka see arusaamatu emotsioon, mis inimesi lugedes valdab. Sa mõistad, miks ta on nagu on, sest tal on need omad kogemused ja need on teda vorminud, aga teisalt sa mõtled, et ei tea kas see tema kogemus kõike ka ikka õigustab. Sa tunned talle kaasa ja mõista teda samal ajal ka hukka. See on segadusttekitav, loomulikult. 

Soovitada ei julge ma seda kellelegi. Kui täiesti aus olla, siis isegi see, et ma siin tunnistan, et mulle meeldis, on ilmselt liiga julge ja paljastav.