Nii küsiti mult hiljuti. Öeldi, et sa oled ju ilus naine, kuidas sa vallaline oled. Ma ei arva, et see oli pahatahtlik küsimus või vihje millelegi. On muidugi ka nii küsitud, aga mitte seekord. Pigem oligi küsija siiralt üllatunud ja arvas, et kui ta minuga liiga pikalt jutustab, siis varsti astub sisse jõmm, kes korra majja lööb. Selle väljavaate peale kihistasin ma naerda nagu plikatirts. Eriti meeldis mulle see osa, et mind nähakse koos mõne suure punnislihastes neandertallasega. Sest ma ise kujutan ka just umbes täpselt nii oma tulevast ette.
Ega sellele küsimusele ei ole lühikest vastust. Ma olen seda vastust viimased seitse ja pool aastat siia blogisse igapäevaselt kirja pannud ja tänaseks on umbes-täpselt 1700 postitust, mis lühidalt vastuse kokku võtavad.
Sõltuvalt veres leiduvale serotoniini ja dopamiini osakaalule on lühike vastus jäänud kuhugi "ma olen väärtusetu troll ja keegi ei hakka mind kunagi armastama" ja "ma olen imekaunis printsess, kes väärib parimat kohtlemist ja ei suvatse millegi keskpärasega leppida" vahele.
Olen päris palju mõelnud ka sellele, et ma tahaksin olla selline inimene, kes ei tahakski seda kõike. Et ma ei tunneks ennast seetõttu kuidagi vähem väärtuslikuna ja olekski kohe südamest sada protsenti õnnelik oma vallalise staatuse üle. Aga ma pole ja ma ei tea, kas seda saab ka kuidagi vägisi endale peale sundida. See kas tuleb südamest või ei tule. Mul ei tule. Mul võib elus kõik olla jonksus ja hästi, aga õhtuti voodisse minnes ma ikkagi võtan oma suure padja kaissu ja soovin, et selle elutu objekti asemel oleks elav hingav armastav sajakilone mehemürakas.
Kui ma korraks enda isiklikud takistusjooksud kõrvale jätan, siis mulle tundub, et normaalselt vallaline ongi hirmus raske olla. Just ühiskondlikkust vaatepunktist lähtudes. Kui sa oled vallaline, siis inimesed kipuvadki küsima, et aga miks. Kui ilmselgeid põhjuseid (sa pole kole nagu öö või ei kaalu tonn ning pole ka silmatorkava erivajadusega) ei ole, siis arvavad inimesed, et on okei sult küsida. Umbes nagu inimesed arvavad, et on okei küsida, miks keegi lapsi pole saanud. Võibolla nad ootavad, et sa selgitad, et sul on mingid õigustatud põhimõtted või räpased kiiksud, mis normaalset pereelu takistavad. Aga pole ka ebatavaline, kui vallalised lahterdatakse kahte lehte. Ühed on vallalised, sest nad on meeleheitel ja see on eemaletõukav. Teised on vallalised, sest nad on kibestunud ja nende süda on lukus. Kumbki pole kuigi meelitav. Mind on süüdistatud nii ühes kui teises. Ma ise ei arva, et olen kumbagi. Kuigi olen mõlemat olnud.
Ma arvan, et on parem olla üksi, kui kellegi suvalisega koos. Vahel mulle tundub, et inimesed on väga hea meelega kellegi suvalisega koos, sest vallaline olla on kuidagi piinlik. Alles hiljuti lugesin mingi naise kogemust, kus ta kirjutas, et pole oma elukaaslasega rahul ja on mõelnud lahkumineku peale ja siis oli sõbranna Tinderis paar tundi ning leidis, et oma mees käib kah, sest paremat ei ole nagunii. Noh... selles mõttes, et kui see teda rahuldab, siis tore, aga mulle jättis selline otsus natuke ikkagi meeleheitel mulje, sest nii jube oleks ju lihtsalt üksi olla.
Ma ei taha suvalist. Ma tahan kedagi erilist. Lugejad teavad, et minu eriline võib olla ka eriline tropp. See ilmselt sellest, et mingid asjad, mis mulle on olulised, on sellel tropil olemas ja seetõttu ma neelan muud jamad alla ning kannatan ära. Teisisõnu ma teen kompromissi. Te ei pea ütlema, ma tean, et kompromissi ma teen valedes asjades. Sellest ka mu alatine südamevalu.
Mulle ei meeldi keegi. Kui ma lähen mehitäis ruumi, siis ma ei pruugi sealt kedagi leida, kes mult kaht pilku teeniks. Kui ma samade meestega iganädalaselt ruumis viibin, siis ma võin harjuda ja leppida ning leida sealt üks-kaks, kellele mu pilk jääb pikemalt pidama. Kui mõni mees mu vastu huvi ilmutab, siis minu esimene reaktsioon on tõrjumine. Paradoksaalne on siinjuures see, et tõrjumine tuleb ka siis esimese reaktsioonina, kui mees mulle enne lähenemist pikemalt silma on jäänud. Kõik mu suhtemoodi kontaktid on arenenud sama mustri järgi: mees läheneb, mina tõrjun, aga natuke nagu on meelitav ja huvitav ka, kui mees on piisavalt järjekindel, siis ma armun ülepeakaela ja mees leiab, et ma pole enam huvitav, kui ma kätte annan ning liigub edasi ja mina põen seda olematut suhet järgmised kaks-kolm aastat. Mina ei tea, kas see muster näitab, et ma olen meeleheitel või kibestunud. Öelge teie mulle.
Kommentaarid
Postita kommentaar