Pildialbum

Ma ei tea, miks ma seda kirjutan. See lugu meenus mulle kusagilt, tühja koha pealt. Ei, mitte tühja koha pealt. See meenus mulle "Looma" lugedes. Miski seal, mingi kirjeldus, mingi meenutus, mingi mälupilt, kergitas unustuseloori ja tõi meelde midagi, millele ma pole kunagi mõelnud. Nüüd, kui see meenus, ei hakka ma seda analüüsima ega lahkama, ma arvan, et see oleks üleliigne, sest ma ise juba tean niigi, mida see mälestus mulle tähendab ja mida see tähendas neile teistele, ning kui lugeja leiab siit oma tõlgenduse, siis just nii ongi kõige õigem.

Mu isa ei olnud fotograaf. Aga ta pildistas ning ilmutas pilte. Mäletan lapsepõlvest, kui temaga koos meie 43ruuduse korteri vannitoas punase valguse käes kükitasime ja vaatasin seda imet, kuidas mustalt filmilindilt ilmus valgele läikepaberile mõni hiljutine mälestus. Mu isa ei olnud fotograaf. Tema tehtud fotod ei oma mingit kunstilist ega ajaloolist väärtust. Aga lapsena meeldis mulle neid vaadata. Fotosid oli kümneid, võimalik, et lausa sadu. Igast reisist, igast peost, suvalisest argipäeva hetkest. Moskva Punane väljak, piknik Peterburi pargis, hunnitud päevalille väljad, mille keskel mu ema kõndis, pikad juuksed mööda selga voolamas ja seal kõrval mina, nutetud näoga ja uniste silmadega söömas isukalt sünnipäeva torti, vanaema karjamaal lehmi ajamas, onu Heino kala suitsuahjust välja võtmas. 

Osad fotod oli ema kenasti albumitesse kleepinud. Näiteks on mul enda lapsepõlve album, kus minu kasv kenasti kõik kronoloogilises järjestuses jäädvustatud. Need albumid ei olnud sellised nagu meie nüüd harjunud oleme, kus on kiletaskud ja fotod kõik üksteise seljas. Need olid suured A4 mõõtu raamatud, mille lehtedele pidi pildid kleepima. Ema oli nende albumitega vaeva näinud. Ta oli postkaartidest välja lõiganud lilli, loomi, jõuluvanasid ja multikategelasi ning need temaatiliselt kõik fotode vahele kleepinud. Ta oli ju noor siis, kahekümnendate alguses, ja küllap selline meisterdamine pakkus talle rõõmu. 

Mulle meeldis vaadata ka oma vanemate pulmaalbumit, mis oli emal sarnaselt kaunistatud. Roosisülemid, kuldsed sõrmused, nelgid, põimunud südamed ja kudrutav tuvipaar. Piltidel oli kogu nende oluline päev jäädvustatud. Hommikul enne saksi, allkirjade andmine, õnnitluste vastu võtmine, autosõit peopaika, süldilaua taga pitsi võtmine, teine, kolmas, valss ja polka. See oli tore album. Eriti meeldis mulle see, et iga pildi taga oli mingi lugu, mida juurde jutustati. Öeldakse küll, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, aga selle albumi puhul oli vastupidi, sõnad ei tulnud esile, sõnadest jäi puudu. 

Ma arvan, et vaatasin seda albumit suhteliselt regulaarselt, iga paari kuu tagant kindlasti. Tore oli näha oma vanemaid noorte ja armunutena. Kuigi... kui neid lugusid teadsid, siis teadsid seda, et juba enne perekonnaseisuametisse jõudmist olid nad tülli pööranud ja isa oli ema nutma ajanud. Ema rääkis ikka, et oleks pidanud siis kannal ringi pöörama ja minema kõndima. Aga no kuidas sa lähed? See pole nii lihtne, sest kõik ju ootavad ja arvestavad. Tagantjärele on muidugi lihtne bravuuritseda, et küll ma oleks. Võib-olla ma sellepärast neid pilte nii hoolega uurisingi, et näha, mis seal taga tegelikult oli. Ehk need lummasid mind just seetõttu, et ma teadsin, kui lihtne on sekundiks teeselda hellust ja kiindumust, mis tuhmub sama kiiresti kui välgumasin kustub. 

Sellepärast ma teadsingi, et ema oli ühel päeval selle albumi ära sodinud. Võtnud ühe jämeda punase pliiatsi ja kõikidel fotodel oma näo ära määrinud. Justnimelt enda näo, mitte isa. Ju ta süüdistas ennast... aga ei, ma ju lubasin, et ma ei analüüsi. Ma ei tea, mida ma tundsin, kui ma seda esimest korda märkasin. Kas ma tundsin, et seest läks õõnsaks, sest ma kartsin, et mind võidakse albumi sodimises süüdistada, kuna ma seda ju pidevalt näppisin ja mu vanematel oli niigi kombeks erinevaid kuritegusid minu süüks kirjutada. Ma arvan, et ma võisin tunda ka kurbust. Minu meelest mu ema oli nii ilus. Ja mul oli kahju, et ta oli ennast ära rikkunud ning tema ilu jäi kõik selle koleda punase pliiatsi kriipsude varju. 

Aga ma mäletan selgesti esimest korda, kui mu isa rikutud albumit nägi. See juhtus siis, kui me võõrustasime külalisi, uued perekonna sõbrad, ja isa tahtis hirmsasti neile fotosid näidata. Vaatasime erinevaid albumeid, kuni keegi neist küsis, et kuidas ema ja isa kohtusid ning selle peale tahtis isa külalistele ka pulmaalbumit näidata. Ema oli albumi ära peitnud. Võib-olla oli ta hiljem kahetsenud, et pildid rikkus. Neil fotodel polnud ju ka negatiive, et oleks vanad asendada saanud. Isa avas sektsioonkapi uksi, otsides albumit. Võttis kõik välja ja lappas neid kannatamatult. Albumeid oli tõesti palju. Oli isa noorpõlve album, ema noorpõlve album, erinevate sugulaste albumeid. Ema istus vaikselt ja lasi isal otsida, ise teades, et otsitav pole seal, kus olema peaks. Ju ta lootis, et kui isa ei leia, siis ta jätab selle asja. Aga ei, isa vihastas lõpuks ja ema siis ajas veel tagasi, et keda see album ikka nii väga huvitab ning räägime parem millestki muust. Kuid isa ei jätnud jonni. Ta oli nagu jahikoer, kes oli vere ninna saanud ja enam seda asja ei jätnud. 

Ma mäletan seda kõike nii selgesti, sest ma teadsin täpselt, miks ema ei taha albumit kellelegi näidata. Kõige vähem isale. 

Lõpuks siis ema loobus ja otsis voodilinade ja rätikute vahele peidetud albumi välja ning viskas selle ärritunult isa kätte. Õhk oli pingest paks. Uued külalised tundsid end sama ebamugavalt kui mina ja nemad ju veel isegi ei teadnud, et see asi läheb kohe veelgi hullemaks. 

Isa ohkas rahulolevalt, istus albumiga külaliste kõrvale, lõi kaane lahti, tõmbas kopsud õhku täis, et kõigi fotode juurde hakata taustalugu jutustama, kui ta rikutud pilte märkas ja sõnad ta suus surid. Ma ei tundnud oma isale sageli kaasa, aga sel päeval oli mul temast väga kahju. Mitte keegi toasolijatest isegi ei kahtlustanud, et laps oleks need fotod rikkunud. Kõigil oli eksimatult selge, mida nad näevad ja mille tunnistaja see on. 

Isa jäigi vait. Ta ei suutnudki end kokku võtta ja halva mängu juures head nägu teha. Vaip oli ta alt tõmmatud ja selle nurgad sügavale kurku surutud. Ema naeris ebalevalt, püüdis ise midagi piltide kohta jutustada, aga üle paari lehekülje seda albumit keegi vaadata ei suutnud. See oli liiga intiimne, liiga piinlik, see polnud mõeldud võõrastele silmadele. Võimalik, et see ongi minu päris esimene kogemus sellest, kuidas sul on piinlik kellegi teise eest. 

Rohkem meie majas sellest albumist ei räägitud ja külalistele ei näidatud. 

Mu vanemad olid abielus 32 aastat ja kuus kuud. 

Nende abielu lõppes sel päeval kui mu isa suri.