Tehtud nähtud

Naistearstil käisin. Rasedust katkestamas. Ei. Aga see oleks päris hea plot twist olnud, onju 😀 Tegelikult käisin lihtsalt kontrollis ja natuke südant puistamas, sest mul seoses üleminekuaega on erinevad nähtused ja ma tahtsin kinnitust, et kõik on ok. Mul siin paar kuud on ovulatsiooni ajal olnud meeletud valud ja verejooksud ning see on natuke hirmus olnud. Ma saan aru, et mu keha üritab meeleheitlikult veri ninast välja (pun intended) rasedaks jääda ja siis karistab mind, kui ma koostööd ei suvatse teha. Aga tahtsin veenduda, et asi on vaid selles, mitte selles, et mul mingid tsüstid seal oma elu elavad. 

Günekoloog ütles vist kuus korda vastu võtu ajal "vaadates teie vanust", "vanus on juba selline", "teie eas..." Lõpuks hakkas tal endal ka imelik ja vabandas, et mu vanust pidevalt rõhutab. Paraku jäi mulle lõpuni arusaamatuks, et mis mul selle vanusega siis on. Ma läksin oma murele leevendust otsima, mitte matemaatika loengusse. Me kõik jääme vanaks. See ei ole teab mis uudis. Kas see on mingi vihje, et kuna "vanus selline", siis pole siin mõtet tulla ja haigekassa rahasid kulutada, las see jääb noortele? 

Naiste "probleemidest" rääkides, meil läks üks päev sõbrannade grupis ägedaks vaidluseks hormoonide teemal. Või kas nüüd just ägedaks, aga mina tajusin seda väga teravalt. Meenutas aega, kus elasin koos inimesega, kes käskis mul end "kokku võtta". Nagu, ma ei saa aru, miks tema ei suuda ennast kokku võtta ja oma lastele normaalselt elatist maksta ja nendega suhelda. Kui raske see on? Võta ennast kokku, täiskasvanud inimene! Huvitav, kui mul oleks kasvaja olnud, kas ta siis oleks ka käskinud mul ennast kokku võtta? Sünnitusjärgse depressiooni ajal nõudis küll, sest noh, kas te siis ei tea, et depressioon on lihtsalt hea ettekääne, et mossitada ja mitte midagi teha. Laisad ja nõrgad kasutavad seda vabandust, et oma kohustustest eemale viilida. Ma ei tea, kellel seda täna kuulda on vaja, aga mul on seda igatahes öelda vaja - hormonaalsed kõikumised ei ole vabandus, aga see on selgitus. Samuti nagu lapsepõlve traumad. See seletab, miks me käitume nagu käitume, aga see ei ole vabanduseks. See oleks sama hea vabandus, kui sul on ülivõimsa mootoriga auto ja sa pidevalt kiirust ületad, sest sul ju on see auto, eks. Aga sa suudad kontrollida seda looma enda all, nii nagu sa suudad kontrollida oma traumasid ja oma hormoone. Ja kui sa niisama ei suuda, siis sa rakendad abinõusid. Või rakendatakse neid sinu eest.

Lapsepõlve traumadest rääkides. Ma tean, et ma viimases postituses lubasin, et ma ei hakka sellest raamatust eraldi postitust tegema, aga vist ikkagi peaks. Ma reeglina ei ole see, kes üldse mingit raamatut kellelegi soovitama hakkaks, isegi kui mulle endale väga-väga meeldis, aga seda raamatut ma soovitan. Kõigile. Sõltumata sellest, kas sul on lapsed, sa tahad lapsi või su lapsed on juba suured. Enne kõike muud aitab see minu meelest endast paremini aru saada, sest toob kenasti välja, miks me ehk teatud olukordades käitume nagu käitume ja näitab ka, millest me käitumine tingitud on. Aga samas see ei ole selline mõttetu jutt, kus lahendusi pole, patsutatakse vaid pealaele, et oi, sina vaeseke, vaid toobki välja, et meil on tegelikult võime oma traumast välja kasvada ja me ei pea seda igavesti kaasas kandma. Tänu sellele raamatule mõistan ma ennast palju paremini ja näen ka oma laste käitumise tagamaid. Loomulikult on mul tuline kahju, et ma varem ei saanud seda lugeda, ma oleks päris kindlasti palju asju teisiti teinud. Naljakal kombel aitab see raamat ka mu oma vanemaid paremini mõista ja neile andeks anda vead, mida nad mind kasvatades tegid. 

Enda paremini mõistmisest rääkides. Ma sain vist nüüd lõpuks aru, miks ma vallaline olen. Kusjuures, siinkohal ma annan endale aru, et kuigi see minu jaoks võis ahaa-elamus olla, siis ilmselt on 87% lugejaist ammu juba lahti hammustanud. Kõrvalt võivad need asjad sageli palju lihtsamad ja selgemad paista, kui ise selle sees olles. Nii nagu ma vaatan kõrvalt "Love is Blind" seriaali ja vangutan pead, sest kõik ohumärgid on nii sarlakpunased, kui üldse olla saab, aga saan aru, et inimesed on keerulised ja see teebki nad põnevaks. Igatahes. Kuna mul siin tekkis üks sõber, kes oli igati selline, mida ma enda kõrval näha tahaks, kes oli tore, viisakas, hooliv, puhas, tegi trenni, luges raamatuid, ei olnud kasside vastu allergiline, kiitis mind, tahtis minuga aega veeta, pööras mulle tähelepanu jne, ja mida rohkem ta mulle tähelepanu osutas, seda raskem mul teda taluda oli. Ma hakkasin norima pisiasjade kallal, nihelema, ennast keeruliseks muutma ja käitusin nagu viimane mölakas. Siis ma mõistsin, et ma olen vallaline, sest mulle meeldib vallaline olla. 

Mulle meeldib mu vabadus. Mulle meeldib see, et keegi mu kukil ei ela. Et ma ei pea aru andma ja luba küsima. Mulle meeldib teha seda, mida ma tahan. Jah, loomulikult meeldib mulle ka kaisutada, aga mulle meeldib voodis laiutada veel rohkem. Mulle ei meeldi oma ruumi jagada. Jah, vahel on tore, kui keegi hommikul kirjutab ja head päeva soovib, aga kui keegi terve päev kirjutab ja tahab midagi, siis see muutub väga kiiresti väga tüütuks. Muidugi ma kiindun vahel. Isegi armun. Sel ajal mulle tundub, et ma tahan oma kallimaga koos olla ja aega veeta. Ainult, et ma ju olen ka olnud abielus. Ning ma tean, et mulle ei istunud koos magamine. Ma ei puhka välja, kui keegi on mu kõrval ja hingab mu õhku. Ma kannatan välja. Ma olen selles osas kenasti treenitud, et ma oskan suu kinni hoida ja ei ütle midagi, aga ma kannatan tohutult. Abikaasaga me magasime eraldi aegadel ja eraldi tekkide all. Polnud ka harv, kui me magasime eraldi tubades. Ning mitte sellepärast, et me olime tülis või midagi, lihtsalt nii saime me mõlemad normaalselt välja puhatud. Aastate jooksul on mul olnud kallimaid, kes tahavad kaisutada ja minust öö otsa kõvasti kinni hoida. Ma ei ütle, et see on tingimata suhte lõppemise tinginud, aga mul on alati pärast lõppemist olnud kergendustunne, et ma saan nüüd lõpuks normaalselt magada. Endale olen kinnitanud, et asi on harjumises, et kuna ma nii pikalt olen üksi olnud, siis ma ei oska, aga küllap ma kohanen. Noh, võibolla, me ei saa ilmselt kunagi teada. 

Teate, ma ei saa isegi kassiga koos samas voodis magada. Mulle väga meeldib see, kui ta on mu kõrval. Minu meelest on see tohutu austusavaldus tema poolt. Aga need kolm ööd, kus ta on minu voodis maganud, olen mina terve öö ärkvel, sest ma ei julge ennast liigutada, kuna ma kardan, et äsan talle jalaga ja kui ta siis mingi hetk otsustab magamistoast minna, valdab mind kergendus. Ma lihtsalt ei ole loodud oma ruumi kellegagi jagama. Kuidas ma sellest varem aru ei tahtnud saada?

See on nii värske ja uus info minu jaoks, et ma ei tea, kuidas seda vastu võtta. Olgu märgitud, et mingil tasandil mõtlen ma ka seda, et ehk see on lihtsalt mu enda lohutus, et kuna ma ei leia normaalset partnerit enda kõrvale, siis on lihtsam alla anda ja öelda, et ma ei tahagi. Ainult, et aegade jooksul on olnud neid normaalseid ka. Nendest ma muidugi väga palju pole kirjutanud, sest noh, see pole nii huvitav, kui nendest kiiksudega meestest kirjutada. Mida normaalsem mees, seda kiiremini ma suhtluse katkestan. Võimalik, et ma tõmbangi ligi mehi, kes suhet ei taha, sest ma ise ka ei taha. Sarnane ju ikka tõmbab sarnast. On ju, tundub loogiline? Ma siis nüüd elan natuke aega selle teadmisega ja vaatan, mis juhtuma hakkab. 

Veel olen ma halbade otsuste peale mõelnud. Et me teeme neid teadlikult ja meelega. Me kõik. Jah, kindlasti on olukordi, kus me teeme midagi, kuna me polnud võimalike tagajärgede osas teadlikud, aga isegi kui oleme, siis me ikka teeme halbu valikuid. No näiteks, kas me ei tea, et liiga palju rasvast ja magusat süües me kaal tõuseb ja tuju langeb? Kas me sellepärast loobume magusate kookide söömisest? Või kas ma ei tea, et kui ma kiirust ületan, siis ma võin saada trahvi? Muidugi tean, olen korduvalt saanud ka. Ja kas ma siis ei suuda oma jalga gaasipedaalil talitseda? Muidugi suudan. Aga ma ikkagi otsustan teadlikult ja meelega kiirust ületada ja liiklusseadust rikkuda. Või kas me ei tea, et ilma kondoomita vahekorras olles on võimalik rasedaks jääda või suguhaigus külge korjata? Ometi otsustab suur hulk erinevas vanuses ja haridustasemega inimesi ikkagi kummist loobumise kasuks. Või kas me ei tea, et kui me poole ööni üleval passime, telefoni sirvime, raamatut loeme, kellegagi tšätime või telekat vahime, siis meil on hommikul raske ärgata? Ja kas me siis ei oska või ei suuda lihtsalt varem magama minna? Muidugi teame ja muidugi suudame, aga me teadlikult teeme selle halva otsuse. 

No ja siis me muidugi kirume ka. Kui tagajärjed on käes. Me ei kiru, sest me ei teadnud, et see võib juhtuda. Me teadsime. Aga ikkagi tegime ja ikkagi kirume. See on inimlik. Nii et kui su sõber otsustab, et ta läheb sada korda oma nartsissistist mehe juurde tagasi, siis las ta läheb. Ta teab, et see on vale otsus. Ta teab, et asjad ei muutu, ta teab, et ta riskib haiget saamisega. Aga las ta läheb. Ja kui ta saab haiget, siis ta saab. Ning pole vaja öelda, et sa ju teadsid, miks sa siis ikkagi. Sa ju ka tead, et tort teeb paksuks ja vähene uni pahuraks. Sest me oleme kõik nagu väike laps, kes kõõlub söögilaua ääres tooliga ja keda kõik hoiatavad, et kui sa kõõlud, siis sa kukud ja saad haiget, aga see laps ikkagi kõõlub ja kukub ja saab haiget. Kas me siis ei lähe teda lohutama? Isegi kui ta kõõlub ja kukub ühe õhtusöögi ajal neli korda? Või kui ta seal tooli kõrval marraskil põlvega nutta tihub tänitame, et aga mida sulle öeldi, ma ju hoiatasin sind, ära nüüd arvagi, et ma sind lohutama hakkan? Me kõik vajame lohutust, kui me haiget saame. Isegi siis, kui me endale ise haiget tegime.

Sest kui me lohutust ei saa ja meile selg pööratakse, siis lõpuks me ei küsi ka lohutust. Siis ka ei küsi, kui me päriselt abi vajame. No ja kas sa tahad olla see sõber, kelle poole ei juleta mure puhul pöörduda, sest sa ju ütlesid, et kui sa kõõlud, siis saad haiget ja mina sind lohutama ei hakka? Mida sa muidu võidad sellega?

Anu postitus meeldis mulle. See suhete teemaline. Mulle meeldis postitus, aga veel rohkem meeldis mulle asjaolu, et Anu selle kirja pani. Vahelduseks kirjutab suhetest ka inimene, kes on ise suhtes. Värskendav. Kommentaare lugesin ka ja tahtsin inimesi raputada ja kisendada. Suhete teema, noh, see on umbes sama, kui arutleda selle üle, kumb värv on ilusam, kas roheline või sinine. Kõik, kes on suhetes olnud või neid kõrvalt näinud, on kujundanud oma arvamuse ja kinnisideed ja seda siis raiutakse, viitsib keegi kuulata või mitte. Punktid, mis Anu välja oli toonud olid kõik minu meelest ka väga mõistlikud. Häda on lihtsalt selles, et inimesed ei ole ratsionaalsed vaid emotsionaalsed. Ja mis puutub südameasjadesse, siis need otsused kipuvad olema veel iseäranis emotsioonidest pungil. Pärast on muidugi hea targutada, sõltuvalt sellest, kuidas sul vedas, siis kas oskasid õigesti "valida" või mitte. Ma olen seda öelnud varem ja ma suren sellel künkal, elus on liiga palju juhuslikkust ja ettenägematuid asjaolusid, et "valik" tundub lausa labane. Sa võid kõik õigesti teha ja ikkagi olla see, kellele truudust murtakse ja liiga tehakse või sa võid kõik ka valesti teha ja olla ikka koos elu lõpuni ja tunda end armastatuna. Aga inimestel on keeruline sellega leppida. Ikka arvatakse, et just nemad muukisid mingi saladuse lahti ja sellepärast neil kõik kenasti ongi. Rääkimata sellest, et mis ühele võib tunduda ideaalne, see on teise jaoks põrgu. Aga ärge mind kuulake, minu meelest roheline on ilusam, kui sinine.

Telefon tuletab mulle meelde, et ma peaks helitugevust madalamaks seadistama. Ma olen terve elu seda hoiatust ignoreerinud. Palun, kas keegi saab omast kogemusest muidu rääkida, et nad noorena kuulasid liiga valjut rokki ja nüüd ei kuule enam midagi? Sest ma ei saa ise küll aru, et mu kuulmine oleks kehvemaks muutunud. Arusaamine küll. Pean mõnikord mitu korda paluma, et inimesed mulle sama asja kordaks, sest ma ei mõistnud, mida öeldi. Noored räägivad nii kiiresti ja imelikke sõnu kasutades, et ma olen seal nagu.. äh? möh? Rääkimata sellest, et vahel öeldakse midagi ja ma kuulen küll ning saan aru, aga öeldu kõlab uskumatu, et ma pean küsima kuidas palun?. Aga kuulmine iseenesest, sellega on nii, et ma hea meelega paljusid asju ei kuuleks, siis oleks lihtsam öeldut ignoreerida.  

Soojaks on läinud lõpuks. Õhk lõhnab kevade ja lootuse järele. Pikk nädalavahetus ees. Plaan aknaid pesta, pildistada, lugeda. Ehk õnnestub koguni värskes õhus samme koguda. Järgmine nädal tõotab põnev tulema. Või kas just põnev aga rutiiniväline. Kui julgen, siis kirjutan.